Väga hea, et me just nii organiseerisime oma pulmad, nagu me organiseerisime. Et pidu toimub siseruumis ja et enne käisime perekonnaseisuametis registreerimas ära. Esimene on hea seetõttu, et siseruumi-ürituse puhul ei pea me muretsema ilma pärast ja teine sellepärast, et saime ühe korraliku närvi enne tähtsaimat päeva läbi elatud ja ometi läks kõik väga hästi. Oi, kuidas me muretsesime ilma pärast (ja eks ikka selle tseremoonia pärast ka, et kas kõik ikka sujub). Ma ei ole vist elus nii palju ühe päeva kohta ilmateateid uurinud ja taevasse vahtinud, kui 25. juunil 2010. Selleks päevaks olime planeerinud ka õues pildistamise ja filmimise ning kui vihma oleks sadanud, oleks vähemalt filmimine küll täiesti ära jäänud ja pildistada ei oleks ka kõiki stseene saanud.
Pilt puudu – pulmapildid
Aga ilm tuli meile vastu. Kuigi selleks päevaks ennustati kindlalt vihmasadu, ei sadanud tegelikult tilkagi : ) Isegi päike tuli välja. Kõik sujus viperusteta. Meigi ja soengu sain just sellised nagu olin ette kujutanud. Aga aega läks ilusalongis kauem, kui ma olin arvanud. Kella 9-ks läksin ja alles ühe paiku sain valmis. Samas kohas tehti ka Tarielile kerge meik, et nägu ei läigiks. Siis ahvikiirusel koju, kleit selga ja minek. Enne registreerimist tegi meid paaripanev ametimees meiega kiire kuiva trenni. Ta rääkis kuidas saali tulla, kuidas pruudikimpu hoida (minu tore kahara kimbukese tegime valgest putkest, sest raudrohi veel ei õitse), kuidas allkirju anda jne. Ja edasi läks nagu õlitatult. Mendelssohni pulmamarss hakkas mängima (korraks küll katkestati see ja me kuulsime pominat: “Võtame uuesti.”). Saaliuksed avas üks noormees ja siis me läksime – täisa rahulikult ja rõõmsalt. Saalis ootasid meid videograaf, Heiks ja mees, kes meid paari pani. Ta rääkis kenasti – jutt oli voolav ja rahulik. Aga pisarat ikka silma ei toonud. Mõtlesin printess Victoria peale, kes vaid 5 päeva enne meid oli abiellunud ja püüdsin olla sama malbe. Tegelikult polnudki vaja. Pulmakleit ja kogu see õhustik, mis sinu ümber hõljub, teeb käitumise hoopis teistsuguseks, kui igapäevaslt oled. Ja olimegi registreeritud – ehk seaduslikud abikaasad : )
Ja siis kohe pildistama. Tundsime end nagu tõelised filmistaarid – fotograaf ja videograaf kogu aeg meie ümber askeldamas. Väga kihvt oli see kõik! Käisime Raadi pargi metsistunud osas, kus Heiks meid “Läheduse” pildi jaoks kõvera puu külge kinni sidus. See oli koht, kus me sääsked ja sipelgate käest hullusti hammustada saime ; ) Puu külge seotud olla on ikka üsna ebamugav.
Pilt puudu – pulmadest
Sealsamas võtsime üles ka piruka-müümise stseeni. Seal oli väga lahe venepärane hall aiaplank ja kruusateejupp. Just meile sobiv.
Pilt puudu – pulmadest
Ja Toomel, kus vana anatoomikum oma kaarjate arhitektuursete vormidega sürreaalse tunde lõi.
Pilt puudu – pulmadest
Ja Antoniuse hotellis, kus mängis mahe 30-ndate muusika ja meeleolu muutus väga sulniks. Istusime Tarieliga mõnusalt laua taga ja nautisime viinamarjamahla, mis täitis piltidel veini osa.
Pilt puudu – pulmadest
Pilt puudu – pulmadest
Viimane ja kõige uhkemate rekvisiitiga võttekoht oli Kasarmu tänav. Seal ootas meid vanaaegne auto ja Heiksi autost pakkisime kottidest välja onu Einari kätetöö – uhked relvamaketid. Mustad maskid pähe ning Bonnie ja Clyde olidki valmis ; )
Pilt puudu – pulmadest
Meie Bonnie ja Clyde`na
See oli kõige väsitavam, aga ka kõige efektsem võte. Kihvt oli see, et steadicami mees lasi meil joosta (ta ise jooksis pidevalt meie ümber, nii et higi voolas). Me pidime justkui nähtamatu vaenlase eest põgenema ja siis teda oma relvadega sihtima. Asjale lisas vürtsi see, et mingil hetkel keeras sellesse kõrvalisse tänavasse politseiauto. Tarieli arvas, et äkki on keegi meile mendid kutsunud ; ) Aga tegelikult oli see ikka puhas juhus. Igal juhul minu liikus käsi automaatselt relva suu ette. Politseiauto sõitis meist aeglaselt mööda ja politseinikud naeratasid meile sõbralikult.
Pilt puudu – pulmadest
Lõpuks olime ikka väga väsinud. Võibolla sellepärast, et peale hommikusööki olime Tarieliga jõudnud kumbki vaid 1 lihapiruka alla kugistada. Aga sellest hoolimata üliõnnelikud ja uhked – pildistamine oli läinud plaanipäraselt ja video oli veel boonus. Ja väga tähtis oli ka see, et me ei määrinudki ennast ära – mõlema valged riided olid päeva lõpuks sama valged : ) Loomulikult oleme väga tänulikud nii fotograaf Heikkile, kui ka videograaf Hendrikule! Nad tegid tubli töö ära.