Abielus. Hurrraaa!!! Väga lahe on olla – kõik läks nii hästi. Just nii nagu me ette olime kujutanud ja planeerinud. Ja see läks ka hästi, mida me ei olnud planeerinud. Mõned abielus sõbrad rääkisid meile enne meie pulmi, et nende pulmapidu läks väga kiiresti. Et nad ei saanud arugi, enne kui kõik juba läbi oli. Aga meie just arutasime kuskil oma pulma keskpaigas teineteise kõrval istudes, et me küll tajume iga hetke sellest õhtust, peost ja kõigest. Ma ütleks isegi, et ma tajusin aega aeglasemalt voolamas. See on minuga alati nii, kui midagi head või huvitavat toimub. Ja see on väga hea tunne!
Pilt puudu – meist lava
Kõik oli niiii kihvt! See kuidas Peeter meid saali rõdule juhatas, kui saal veel tühi oli. Aga me teadsime, et teiselpool saali ust, fuajees, on juba kõik meie külalised ootuses. Istusime rõdu ülemisse ritta ja siis tehti uksed lahti. See oli nii lahe hääl, mis siis meie kõrvu kostis. Inimesed – meie kallid inimesed – tulid vaikselt sahistades ja väga väheke sosistades saali. Ja leidsid üllatavalt ruttu oma kohad üles. Tundsime ära mõne hääle ja naeruturtsatuse. Olime nii elevil. Ja kui ekraanil hakkas jooksma meie lapsepõlve- ja ilupiltide seeria “Barkokko” saatel, siis olime täiesti sillas! Superlahe oli seda koos pulmakülalistega vaadata. Ja siis tuli midagi ootamatut. Video lõppedes hakkas rahvas plaksutama. Me sulasime : ) Siis meie registreerimise video. Hoidsime hinge kinni, kui meie paaripanija kuupäeva ütles. Pärast kuulsime külalistelt, et see oli tõesti saalis segadust ja üllatust tekitanud. Keegi arvas juba, et meid ennast ei olegi kohal, vaid et kogu pulm toimub neti vahendusel. Varsti oligi meil aeg minna. Peeter viis meid lava taha ja kui video lõppes lasi ta eesriide lava ette. Saalis plaksutati jälle : ) Adrenaliin oli suur. Aga see oli hea adrenaliin! Läksime kiiresti ja vaikselt lavale. Seisime vastamisi ja Tarieli andis Peetrile märku. Eesriie sõitis eest ära ja meie ees avanes saal kõigi meie kallitega, kes meid aplausiga vastu võtsid. Lehvitasime neile. Hoidsime Tarieliga käest kinni ja vaatasime teineteisele otsa, kui tõotusi andsime. Me olime küll hommikul ka tekstid teineteisele ette lugenud, aga ikka tulid korraks pisarad silma. Vahetasime sõrmused ja olimegi valmis.
Pilt puudu –
Kõik tulid meid õnnitlema. Algul vanemad ja siis kõik sõbrad ja sugulased. Väga ilus oli ja tunne läks iga hetkega paremaks, suuremaks ja tugevamaks. See oli nii võimas hea energia, mis kõigist inimestest meie poole kiirgas. Nii et me kirgastusime sellest veelgi.
Pilt puudu –
Vahepeal oli veel igasuguseid asju, aga kõige eredamalt on mul meeles meie gruusia tants. Olime seda Tarieliga kolmel õhtul harjutanud, aga sammud olid ikka veidi kohmakad tundunud. Aga sel õhtul, kui Mamuli saali mängima tuli, kadus kahtlev tunne ja ma olin valmis tantsima. Tarieli ka. Eks kõik vist ootasid ka seda tantsu, sest juba küsiti, et miks te ei lähe. Meie ootasime Givi märguannet. Algas tempokas lugu ja Givi hüppas püsti ning tantsis vanahärra kohta väga energiliselt, viibates käega meie poole. Ja juba me olimegi põrandal. Lugu oli 5 korda kiirem, kui see mille saatel meie harjutanud olime ja haaras meid kohe kaasa. Kui proovis ei olnud mul seda õiget tunnet tekkinud, siis nüüd tekkis see samal hetkel, kui tõstsin käed ja hakkasin Tarieli eest liikuma. Väga võimas tunne oli – nagu oleksin lennanud. Ja nendeks hetkedeks kadus kogu saal ja inimesed. Oli ainult see muusika, tants ja Tarieli.
Pilt puudu –
Meil oli väga hea meel, et saime teha videoülekande oma pulmast ka Tarieli vendadele Tšeljabinskis. Nad ei saanud kahjuks tulla. Ja nüüd said nad siiski osa meie tähtsast õhtust. Heli ja pilt jõudsid kenasti kohale ja kui grusiinid pilli mängisid ja laulsid, oli nii lahe vaadata, et Amirani plaksutas muusikale energiliselt kaasa : ) Ka vendade naised olid seal.
Pilt puudu –
Peale grusiine tulid setud. Hõpõhelmed ja Meremäe mehed. Nemad olid ka väga lahedad. Ja mul oli nii kodune tunne neid vaadates ja kuulates. Nad olid meid Tarieliga isegi laulu sisse pannud. Et setu tüdruk läks gruusia poisile mehele. Ja viimase laulu ajal pakkusid setu mehed rahvale ka hansat ; ) Ja siis tuli midagi, mis mind jalust rabas. Kõik setud – 9 inimest – nooremad, vanemad ja päris vanad tulid mind õnnitlema suured valged gladioolid käes. Igaüks soovis mulle õnne, kallistas ja siis tänas mind. Aga mina olin hoopis neile tänulik. Mina, poolsetu, kes ei oska isegi õieti setu keelt ja kellel pole rahvariideid. Mul oli tunne nagu mind oleks perekonda vastu võetud, setu rahva sekka arvatud. Lihtsalt ja tingimusteta. Mu süli sai suuri valgeid lilli täis. Kuulsin hõbeehete kõlinat, tundsin rahvariiete linast ja maavillast koredust ja nägin nende kandjate sooje siiraid silmi. See liigutas mind nii, et pisarad olid kiired tulema.
Pilt puudu –
Ja muidugi olin nii õnnelik, et kõik külalised nägid mu näitust. Olin väga rahul, kui inimesed pilte vaatasid või tekste lugesid. Nii mõnigi tuli ütlema, et sai meie kohta midagi uut teada. Ja paljud soovitasid meil sellest ka raamat teha. See oligi meil juba plaanis.
Pilt puudu –
Pidu läks ikka pea 4-ni välja. Kuigi ametlik peo lõpp oli kell 3. Aga Athena töötajad olid nii meeldivad, et ütlesid, et neil pole midagi selle vastu, kui me veel seal oleme. Nemad nagunii koristavad. Siis oli küll juba suur väsimus peal. Aga sellest ei olnud midagi, sest nii lahe, kui lahkudes kõik meid toreda peo eest tänasid, kallistasid ja meile veel palju õnne soovisid. Tundsime ennast nagu superstaarid, kellega kõik inimesed rääkida tahavad : ) Kinkisime kõigile ka väikse kingituse mälestuseks meie pulmast. Olime jõupaberisse pakkinud natuke Gruusiat ja natuke Setumaad. Ehk 2 kreeka pähklit ja väike pudel eetrit ; )
Tantsisime veel palju. Ja jaksu oleks olnud veel rohkemgi, sest muusika oli hea. Tänud Alarile! Ja Heikki muudkui pildistas ja Mark filmis meid ja Anti organiseeris kõike. Nii et võisime väga rahul olla. Kõik kulges otsekui õlitatult.
Tarieli ema oli peo lõpuni meiega. Lõpuks võisime ka meie oma asjad kokku korjata ja koos koju sõita. Küll siis oli veel arutlemist ja emotsioonide jagamist, enne kui magama raatsisime minna.