Meil oli Tarieliga tore aastavahetus. Minu õde ja õe noormees käisid meil ka külas. Olime valmistanud suure koguse kartulisalatit ja ahjuliha, meil oli Rita küpsetatud seemnete ja jõhvikatega leiba ja mõnus kogus shampust. Uus aasta võis tulla.
9 paiku helistasid meile skype`i kaudu Tarieli Venemaal elavad vennad Zurik ja Amirani ning nende naised Natasha ja Olga. Sheljabinskis saabus uus aasta 3 tundi varem – võisime neile juba “head uut” soovida. Muidu olime ainult meie neid oma arvuti ekraanil näinud, aga nüüd leidsime ka meie oma veebikaamera üles ja saime ka neile nähtavaks. Väga lahe oli : ) Terve õhtu jooksul rääkisime vendadega 3 korda ja iga korraga olid nii nemad, kui ka meie, ikka rohkem shampust joonud. Nii et väga lõbusaks läks ja tundus, et me oleme sealsamas – nende suurel vene pere peol. Neil oli seal päris palju sugulasi koos ja üks eriti lõbus vennike, tahtis meiega klaase kokku lüüa. Ja pakkus meile kaamera kaudu isegi vorstijuppi ; )
Rääkisime nendega ka pulmajuttu. Tarieli ütles neile juba suvel, et ootame neid 2010 juulis Eestisse ja oma pulma. Eks neil ole see päris keeruline ja kulukas tulek, aga samas – Eestisse tahaksid nad nagunii tulla ja ehk saaks kaks asja ühendada. Peame plaani, kuidas neid aidata. Tarieli ja ta vennad ole 15 aastat kohtunud. Oleks ikka väga vaja nad siia saada.
Kui president kõnet pidas ja kõik inimesed väljas nagu maailma lõpu eel kesklinna poole tormasid, seisime meie Tarieliga aknal ja suudlesime. Ka raketisajust saime mõnusalt soojas toas osa. Haiku pikutas rahulikult meie vahel aknalaual ja ei kartnud üldse.
Uue aasta tervituseks jõime muidugi veel shampust. Ja kella poole 2 paiku läks Tarieli “korraks” koera juurde pikutama. Me olime alles kohustuslikku aastalõpu-filmi “Saatuse iroonia ehk hüva leili!” alguses, kui ma sain aru, et Tarieli magab juba sügavalt. Ta lasi endal rahumeeli prillid peast võtta – kui ta vähegi jaksab, siis ta tavaliselt võitleb selle vastu aktiivselt. Toimetasin ta tasakesi voodisse ja katsin kinni. Mõtlesin, et koristan veidi ja poen siis ka tema kaissu magama. Aga kuna mul veel und ei olnud, siis jäin filmi vaatama. Ja see imes mind täitsa endasse. “Saatuse iroonias” on minu meelest midagi, mis sobib ideaalselt vana-aasta öösse. Mingi igavikulisus, ajatus. Aeg igal juhul peatus ja ma istusin diivanil ning lahistasin nutta – süda suurt rahu ja õnne täis. Väljas oli jäänud vaikseks, tänavalaterna valguses sädeles langev lumi ja Tarieli magas.
Tarieli arvates ei ole see postitus just väga tihedalt meie pulmadega seotud. Aga kuulake seda laulu – see ju lausa nõretab armastusest ja igatsusest. Nuuks. Nii ilus… Järelikult on seotud!