Skip to content

Kohustuslik kirjandus

Juba eelmisel aastal lugesin läbi Ülo Tedre raamatu “Eesti pulmad”. Päris huvitav materjal. Nii mõnigi pulmatraditsioon sai sealt seletuse. Kombed kanduvad põlvest põlve edasi, muutuvad ajas ja lõpuks ei teatagi enam miks nad sellised on, nagu nad on. Aga ikkagi peaks neist nagu kinni pidama.

Pilt puudu. Pildil raamat „Eesti pulmad“

Näiteks sain teada miks pulmarongis kõva müra tehakse. Vanasti lasti püssi ja kolistati kõige kättejuhtuvaga, nüüd lastakse autodest signaali. Arvasin, et see on pulmarongile tähelepanu tõmbamiseks (ja võibolla tänapäeval ongi), aga vanal ajal aeti nii kurje vaime eemale.

Ja mõrsja kandmine üle tema uue kodu läve on ka vanast ajast pärit. Enne kui pruut selle läveni jõudis oli ta võimalikult kinni kaetud, et kuri silm ära ei kaetaks ja muud halba talle külge ei hakkaks. Ning kui ta siis koos pulmalistega peiukodu juurde jõudis, viis kas peigmees või peiupoiss ta oma süles tuppa.

Peiukodus toimus veel üks naljakas rituaal (neid on tegelikult nii palju et ei jõua kõiki äragi märkida). “”Kui pruut peigmehe koju viidi, siis visati külimitu täis kaeru selga ja kutsuti sead juurde sööma. Kui sead söönud, siis öeldi, et nad söönud pruudi südame ära – sellest saanud hea naine.”” (ERA II 265, 411 (101) Pilistvere.) Võibolla on see komme kuidagi seotud riisiterade viskamisega pruutpaari pihta, mida Ameerika filmides tihti näha võib ; )

Aga näiteks selline tuntud komme pole üldsegi vana: “Praegu üldiselt tuttav komme – viina (või sööki) magusaks tehapruudi-peiu suuandmisega (soovi selleks antakse hõiskumisega “Kibe!” või “Mõru!”) – on hiline vene laen. Möödunud sajandist on selle kohta ainult mõned teated. Valdavaks sai see ilmselt alles käesoleval (raamatu ilmumisaasta on 1973) sajandil.”

Tänapäeva pulmades korraldatakse kõikvõimalikke mänge ja rahakogumist. Vanasti olid mängud selleks, et pruudi ja peiu suguvõsad omavahel paremini tuttavaks saaksid ja rahakogumine noorpaarile ühise elu alustamiseks. Eks mängudel on praegu sama idee, aga raha kogumise mõte on minu meelest oma aja ära elanud. Praegu tehakse ju pulma tulles nagunii korralik (enamasti rahaline kingitus) ja seetõttu on see minu arvates üleliigne ja pulmakülalisi ahistav komme.

Samas vanasti ei kogunud raha ja kingitusi mitte ainult noorpaar. Ka pruut ja peigmees pidid nii paremale, kui vasemale küll kindaid, sukki, siidrätte ja viinapudeleid jagama. See tähendas, et lisaks veimevakale pidi pruudil veel lisavarandust olema.

Ja lõpetuseks veel üks huvitav fakt. Vanasti mindi pulma võimalikult vanade ja mustade riietega, sest pulmas oli valdav ka varastamise komme. Kuna pulmad kestsid mitmeid päevi, siis oli väga hõlbus magavatelt inimestelt öösel riideid ja muid asju seljast ära varastada. Ja kui tahtsid oma asju tagasi saama, pidid neid raha eest lunastama. Ning kes ei tahtnud seda teha, see sai peksa – lohistati mööda maad või materdati niisama. Kombeks oli ka häbistamine. Nii et parem oli raha maksta ; )

Tore, et see viimane komme tänapäevani säilinud pole : )

Be First to Comment

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga