Skip to content

Kuu: august 2009

Pulmade teema

Eile oli meil Tarieliga väga konstruktiivne vestlus seoses pulmadega. Me nimelt hakkasime juba ei-tea-mitmendat korda arutama, et mis võiks olla meie pulmade peamine teema. Ja selgus (ma ise muidugi teadsin seda kogu aeg), et mina olen ikka väga vaimustuses sellest jäneste ja torukübarate ning sellega seostuvast võlu-teemast. Leidsin netist kõikvõimalikke lahedaid jänes-kujulisi ehteid ja rääkisin Tarielile, kuidas ma tahaks, et mu kõvakübara äärel istuks jänes või et kõrvarõngad oleksid jänese-kujulised. Olin teemast haaratud – kõik peab võlu-stiilis olema – et läkisn isegi meie ammu paika pandud setu ja gruusia teema kallale. Nimelt mulle hakkas tunduma, et rahvariietes lavale ilmuda, on ikka liiga lame. Et äkki stiliseeriks. Ma kujundaksin meie põhikostüümide juurde sellised rahvuslikud detailid, et … Aga äkki muutub kogu pidu rahvusliku teema tõttu külapeoks – setu või gruusia pulmaks? Seda me ka ju ei taha. Ja siis proovisin ma tervet meie kontseptsiooni raputada – jätame rahvaliku teema üldse ära ja teeme võlu-pulmad.

Tarieli oli mind kogu aeg üsna rahulikult kuulanud, aga nüüd läks ta küll keema: “Mis mõttes, jätame ära? Hulluks oled läinud. See on ju asi, mille me kohe alguses ära otsustasime!!!”

Ma rahustasin teda ja rääkisin, et ma lihtsalt tahan kõik variandid enda jaoks läbi kaaluda ja seejärel lokuvad õiged ideed ise paika. Vaidlustes sünnib tõde. Tuli välja, et see võlu-teema, mida mina igale poole topin, ei ole Tarielile üldse nii südamelähedane. Leierkastimees oleks muidugi lahe, aga sellest jääb ikkagi väheks ja kui setu ja gruusia teema samavõrd tähtis on, kui võlu-stiil, siis läheb kõik väga kirjuks. Olin nõus.


Ja siis tuli Tarielil geniaalne idee. Teeme muinasjutu-pulma. See võtab kolme kostüümi idee kenasti kokku. Pulmaisast saab justkui muinasjutuvestja. Ja meie oleme tegelased setu ja gruusia muinasjuttudest, kelle tema lavale külaliste silme ette võlub. Paljud õnneliku lõpuga muinasjutud lõppevad pulmadega, seetõttu igati sobilik kujund. Kutsed saab kirjutada ka muinasjutulises võtmes. A`la: “Elasid kord …” või “Sõin ja jõin seal minagi, kuid suhu ei saanud minagi.” Idee sobib ka kutsete kujundusega. Kutsed me ilmselt trükime. Esilehele tuleb meie exlibris, mida saame ka edaspidi oma asjade märgistamiseks kasutada. Kujundiks puu, mille võra koosneb meid iseloomustavatest asjadest. Vaikselt juba joonistan seda. Puu all on meie nimed. Ümbrikud plaanime ise meisterdada ning paela ja pitserlakiga kinnitada.


Tean, et Tarielile üldse ei meeldi, et ma need pildid siia lisasin. Aga minu meelest nad sobivad muinasjutu teemaga ülihästi. Ja kuskile ma nagunii kavatsesin oma lemmikhaldja (ja tema mehe) pildi pista ; )

Comments closed

Athena

Üleeile käisime Tarieliga Athena saali vaatamas. Mees, kes meid Volga kaudu sinna juhatas, tundus kohe esmapilgul meeldiv ja abivalmis. Kiitis meid, et me nii varakult oma tähtsat päeva planeerime ja tutvustas meile maja võimalusi.

Athena saal on mulle alati meeldinud. Juba siis kui ta veel renoveerimata hoones (umbes 10 aastat tagasi) ikka kinosaali osa täitis, imetlesin “Titanicu” kaadrite vahele hoopis seintel valendavaid reljeefe ja rõdu kuldset äärist. Kuigi murenenud ja tuhmuv, oli selles saalis ikkagi midagi lummavat. Ja nüüd – olles juba palju kord renoveeritud ruumides käinud – vaatasin seda saali ikkagi uue pilguga. Kui me tõesti siin abiellume. Süda hakkas kohe kiiremini põksuma. Koht tundus õige.


Rääkisime renditingimustest ja küsisime ka heli- ja valgustehnika kohta. See olevat hinna sees. Ja helimees ka ja mees, kes valgused paika seab. Väga hea! Küsisin ka oma näituse kohta. Mul on plaanis saada pulmadeks valmis üllatusnäitus minu ja Tarieli elust (sünnihetkest kuni tänase päevani välja). Iga aasta kohta 1 pilt. See teeb siis 61 pilti. Praeguseks on valmis 12 ; ) Athena-inimene oli näitusega igati nõus. Ja pakkus isegi abi selle ülesseadmiseks.

Kõik tundus sobivat. Ainuke mure on see, et me peame toidu Volga restoranist tellima. Me vaikselt ikka lootisme, et saame kasvõi mingi osa väjastpoolt sisse tuua (Gruusia restoran, setu tädid : ). Sest tahame pakkud põhiliselt Gruusia ja Setu rahvusroogasid. Aga Athena-inimene lubas, et teeb meile hea hinnapakkumise. Täna saadame talle oma ideed söökide osas. Muide, saali rent tuleb päris soodne. Ja hinna sees on ka heli- ja valgustehnika. Athena-mees lubas ka öömajade osas meile soodasmad hinnad välja kaubelda.

Mõnus tunne on vaikselt pulmadega toimetada. Pilt hakkab juba selginema. Varsti saame juba stsenaariumit kirjutama hakata.

Comments closed

Jänesed ja torukübarad

Peale väikest seiklust ja ülimagusat jäätisekokteili meie kihluspäeva tähistamiseks, kudrutasime me loomulikult ka oma eesootavatest pulmadest (me teeme seda nüüd muide iga päev – ja enamasti mina alustan). Ja rääkisime meie esimesest tantsust peale tseremooniat. Et kas see peaks olema traditsiooniline valss või võiksime hoopis mõne muu tantsu valida. Ja siis mul tekkiski mõte, et äkki mu pruutkleit võiks olla lühem. Nii et saaks mõnusalt jalgadega vehkida ka.

Tarieli haakus kohe selle ideega ja kuna me lähipäevadel olime just “Seks ja linna” 6. hooaja lõppu vaadanud, siis meenus mulle kohe Carrie kleit. Tarielile ka. Olime vaimustuses, et meile nii sarnane idee tuli. Tarieli arendas stiili edasi: “Ja peas oleks sul mitte loor, vaid väike armas torukübar. Nagu Kerlil – ühe külje peale juustesse kinnitatud.” Kujutluspilt endast oli mul nii selgelt silme ees, justkui oleks mu kostüüm juba olemas.

Ka Tarieli riietus tuli ruttu silme ette. Valge frakk, kaelaside (särav lipsunõel või pross) ja kõrge torukübar. Väga uhke. Olime rahul – juba nii ruttu valmislahendus. Meenutasime endale homost stilisti Anthonit “Seks ja linnast”, kes karjatab talle meeldiva asja peale vastuvaidlemist mittesalliva häälega: “Loves it!”

Riietusstiilist lähtudes tuli idee seda ka kogu pulma kujunduses kasutada. Laudadel võiksid olla nimekaartide asemel väiksed valged ja mustad torukübarad ja jänesed. Ja pimedale lavale astuks enne meie saabumist leierkastimees.

Kõik tundus imeline, kuni järgmise hommikuni. Veel voodis pikutades ütles Tarieli mulle, et nii hea, et me eile riietuse osas otsusele jõudsime. Ja me kukkusime jälle arutama, et mis ja kuidas. Ning siis selgus huvitav fakt. Tarieli rääkis nimelt ühest ja mina hoopis teisest Carrie kleidist.

Mina kujutasin ennast ette selles Carrie lepatriinu kleidis, mille seelikuosa varjab enda all hulgaliselt kaharaid rohekas peenest tüllist kihte. Minu kleit peaks olema muidugi valge (või šampanja-värvi) ja ilma täppideta : )

Aga Tarieli mõtles hoopis voogavat baleriini-kleiti.

Ja seega algas tormiline vaidlus.

Ja praeguseks oleme nii kaugel, et torukübarad jäävad, aga muud tuleb veel arutada.

Comments closed