Ungari näituselt tõime kaasa ka peotäie lahedaid postkaarte. Ilusate postkaartide kogumise karp on meil Tarieliga nüüd ääreni täis. Ilmselt on varsti uut karpi vaja ; )
Ühe postkaardi kameeleon võttis minu mustri üle : )
Rubriik: Uncategorized
Just selline tore ungarikeelne pealkiri on näitusel, mis 6. märtsil Eesti Lastekirjanduse keskuses avati : ) tõlkes “Ristipidi lood”. Näitus on üleval 27. aprillini.
Tegemist on Eesti ja Ungari koostööl valminud näitusega. Eesti ja Ungari kirjanikud kirjutasid spetsiaalselt selle näituse jaoks muinasjutud. Need tõlgiti vastavalt – Eesti lood ungari ja Ungari lood eesti keelde. Seejärel asusid tööle kunstnikud, kes valisid vastasriigi juttudest ühe, mida illustreerida. Nüüd on kõik need pildid Eesti Lastekirjanduskeskuses kokku saanud. Näitus rändab algul mööda Eestit ja suundub siis Ungarisse. See on mahukas ja mitmekülgne näitus, sest kunstnikke ja erinevaid lähenemisviise on nii palju : ) Aitäh Viive Noorele ja kõigile teistele tänu kellele see ilus idee teoks sai!
Mina valisin Peter Doka kirjutatud loo “Lilla kuningatütar”. See muinasjutt osutus väga populaarseks – mitmed eesti kunstnikud valisid just selle loo. Ilus jutt räägib armastusest ja selle kõikevõitvast jõust. Ja siin minu pilt ongi:
Näitusel esindatud töödest pandi kokku ka ilus kataloog.
Siin valik pilte, mis mulle näituselt kõige enam silma jäid. Hoiatan ette – neid on palju ; ) Kõigepealt Eesti kunstnike tööd!
Anne Linnamägi töö juurde sobivad ideaalselt ka laetuled : ) Tema joonistas pildi Peter Demeny muinasjutule “Talv aitab”.
Regina Lukk-Toopere pilt on liikuva ja laheda kompositsiooniga. Jutu autor on Anna Menyhert ja loo pealkiri on “Komponoo ja Liisi”.
Kertu Sillaste rõõmus ja naeratama panev pilt sündis Janos Lackfi jutule “Agnes ja muundujad”.
Jüri Mildebergi mõnusalt detailne töö valmis Angi Mate jutule “Elas kord rätsep”.
Viive Noore põnevalt lahendatud Peter Doka jutule “Lilla kuningatütar” – ka selle pildile sobib laetulede sära.
Ja siit tulevad Ungari kunstnikud!
Andras Baranyai väga lahe koomiksilaadne lähenemine Leelo Tungla loole “Jänes Juliuse arvuti”.
Panni Bodonyi peen ja mahedas tonaalsuses lahendatud Kätlin Kaldmaa “Lugu Keegi Eikellegitütre vihmapilvest”.
Sarolta Szulyovszky toredalt roheline pilt rippus näitusel kohe minu punastes toonides pildi kõrval – nii me täiendasime teineteist. Tema illustreeris Aidi Valliku juttu “Kade päkapikk ja jõuluingel”.
Ja veel meeldis mulle väga Levente Szabo pilt Kristiina Kassi jutule “Hiigel-Herberti draakon”. Sel pildil on lahedad pinnafaktuurid ja armsad väiksed detailid, mida kohe esimesel pilgul ei märkagi.
Juba mõni aeg tagasi tuletas mulle üks minu blogi lugeja Epp meelde, et jääkarukommist (õigemini “jääkommist”) kirjutab Astrid Lindgren oma raamatus “Hulkur Rasmus”. Leidsin selle lõigu üles ja kuna tegemist on ühe minu lemmikautoriga, siis lugesin muidugi veelkord ka raamatu läbi. Nii hea oli!
Aga nimetatud lõik, mis mulle lapsena unistuse täiuslikust kommist silme ette maalis, on siin:
“… Ta oli tahtnud puhtast südamest anda Osakrile kõik viis kompvekki, ent temagi oli vaid inimene ja armastas ise väga jääkompvekke.
Istuda kraavipervel ja harutada paberit sihukese suure jääkomveki ümbert – see oli maailma parimaid ajaviiteid. Paber oli päris kõvasti kinni. Sellepärast tuli tervet kompvekki natuke suus hoida, et paber märjaks saaks. Siis oli teda hõlbus ära võtta ning imehea, kõva kompvek oligi paljas. Kui seda kokkuhoidlikult ja pikkamööda imeda, võis kopmvekki jätkuda väga kauaks …”
A. Lindgren
Selle nädala alguses avasime Tarieliga Vene Draamateatris näituse “Vanasõnad”. See oli minu teine isiknäitus. Esimene näitus toimus Tartus Athena Keskuses ja seal jutustasin ma piltide kaudu meie lugu.
Tundub, et tekst on minu jaoks pildi kõrval peaaegu sama oluline. Mind huvitab sõnale kuju andmine. Ja vanasõnad on ju nagu kontsentreeritud tekst. Nii et neile oli väga lihtne ja mõnus vormi anda.
Praeguseks olen ma Be Lucky jaoks joonistanud 12 vanasõna-pilti ning kõik nad on ka näitusel üleval – lõuendile prinditud ja käsitsi signeeriutud.
Näitus jääb avatuks veebruari lõpuni, kuid seda pääseb vaatama vaid teatripiletiga ; )
Aitäh kõigile inimestele tänu kellele see näitus teoks sai!
Sel aastal olid meil väga mõnus jõuluaeg ja pidulik aastavahetus. Ja tundub, et pidulik aeg jätkub, sest jõulutuled ning küünlad põlevad ikka veel ning me pole jõudnud veel Lõuna-Eestisse jõulukinke jagama ja vastu võtma minna : ) Aga nii ongi lahe – saab pühade tunnet kauem nautida!
Aastavahetusel olime Haapsalus sõprade juures peol. Stiiliks oli bling-bling ding-dong ja ööbisime teematubadega hotellis, kus meil oli nõukogude tuba : )
Ja siis läks peoks : D Kui uskuda seda, et uus aasta tuleb just selline nagu seda on vana-aasta viimane õhtu ja öö, siis peaks meil tulema väga lahe aasta – täis muusikat, naeru ja imetoredaid inimesi! Head uut aastat kõigile!!!
Kohe-kohe on läbi saamas see ilusa numbriga aasta 2012. Juba homme ongi aasta viimane päev. On natuke nukker ja natuke pidulik tunne nagu ikka aasta lõpus. Numbrite harmoonia on mulle alati meeldinud ja sellepärast ongi kahju loobuda nii ilusast aastanumbrist : )
Meie aasta oli täis muudatusi. Kõige suuremaks neist meie kolimine Tallinnasse ja minu täielik pühendumine joonistamisele. Elus esimest korda olen vabakutseline ja tunnen end tõeliselt mõnusalt. Vabadust on palju ja õnneks on ka tööd olnud nii, et olen olnud pidevas tegevuses nii raamatuillustratsioonide kui ka meie firma Be Lucky piltidega.
Tarieli tegi jõuluõhtul (samal ajal kui mina vaatasin oma lemmik “Visa hinge” osa – nr. 2 – Bruce Willis lennujaamas : )), meie jõulutervituse video valmis. Selles on kokku võetud kogu selle aasta meeleolu. Sest mulle tundub, et kui inimese elus toimuvad muudatused, siis ta jääb mõttesse ja aeg justkui peatub. Minu jaoks on see video just selline.
Samal päeval vaatasime ka filmi “Man on wire” köielkõndijast, kes kõnnib kaksiktornide vahel. Just sealt leidiski Tarieli oma filmi jaoks muusika. Nii et kõik see sulandus kokku ja hakkas minu meelest nii kaunilt kõlama.
Siin see video on:
Head aasta lõppu ja soove täitvat uut aastat teile kõigile, armsad sõbrad!
Comments closed20. detsembril 2012 aastal tähistati Grimmi-muinasjuttude 200. aastapäeva. Kahjuks ei olnud ma sel päeval arvuti läheduses ning saan suure kummarduse tublidele vendadele teha alles nüüd. Jacob ja Wilhelm Grimm alustasid muinasjuttude kogumist 1806 aastal ning avaldasid oma esimese muinasjutukogumiku 1812 aastal. Ja muidugi ei teadnud nad siis, et just nendest saavad läbi aegade ühed tuntumad muinasjutuvestjad kogu maailmas. Praeguseks on nende muinasjutte tõlgitud juba rohkem kui 160 keelde.
Mulle meeldivad peaaegu kõik Grimmide muinasjutud, kuid kõige enam siiski – “Lumivalgeke”, “Okasroosike”, “Rapuntsel”, “Tuhkatriinu”, “Kuldne lind” ja muidugi “Punamütsike”. Just nende lugude puhul tulevad kõige kaunimad ja eredamad pildid silme ette.
Pildil olev muinasjuturaamat kuulus kunagi mu emale – nii et see raamat on olnud minuga terve elu. Praegu seisab ta raamaturiiulis mu lemmikute seas.
Lihtsalt pidin täna kirjutama, sest see postitus saab endale nii ilusa kuupäeva : ) Kui kell lõi täna 12:12:12, siis me Tarieliga suudlesime ja vaatasime teineteisele otsa. Ehk see oligi üks selline otsavaatamise hetk.
Vahepeal täitus justkui kogemata minu lapsepõlvest pärit unistus. Vahepeal olin selle unustanud, kuid siis tuli ta ise minu juurde. Nimelt käisin külas oma onutütrel, kes pakkus mulle jääkaru kommi. See oli imepärane hetk, sest kohe kui neid komme nägin, läks süda kuidagi nii soojaks. Lapsepõlves olin lugenud raamatut (kahjuks ei mäleta, mis raamat see oli), kus räägiti nii isuäratavalt just jääkaru kommidest, et mul tekkis kange soov neid süüa. Kuid siis polnud neid poodides saada. Ja siiamaani polnud ma neid komme näinud. Lapsena kujutlesin kommi läikivsinises paberis ning uhke jääkaruga. Ning peaaegu selline see kujundus ju ongi. Kuigi paber on matt, mitte läikiv. Aga tänapäeva säravate kommide maailmas tundub just see mahedatooniline kommipaber nii armas.
Mind võlus veel see, et praegu, kui igasuguseid maiustusi on poodides saada, sain taas elamuse nagu kunagi lapsepõlves. Nõuka-ajal oli ju haruldane kui said maitsta midagi, mida polnud saada, kuid millest olid kuulnud, et see on nii hea : ) Seega täielik võlukomm.
Just sellises väikestes asjades ja võluvates hetkedes petubki elu imelisus.
P.S. Kui keegi mäletab, mis raamatuga võiks tegemist olla, siis andke märku, eks : ) Jutt rääkis nii, et jääkaru-komm oli sulanud ja raske oli seda paberi küljest lahti saada, et süüa.
Comments closedJoonistan praegu paralleelselt pilte kahele erinevale lasteraamatule. Ja see on väga põnev töö! Just seetõttu, et saan puudutada oma hinges nii erinevaid paiku, kasutada nii erinevaid värve ja anda edasi nii erinevaid emotsioone.
Kadri Vilen võttis minuga ühendust esmakordselt ja avas mulle põneva võimaluse joonistada hoopis teises tonaalsuses kui ma seda tavaliselt teen. Alguses ma isegi veidi kahtlesin kas ma sellise süngema žanriga hakkama saan, kuid siis avastasin, et see meeldib mulle väga 🙂
Kadri raamat jutustab põnevalt ja kaasahaaravalt Vaevakonna tänava lastekodust ja sealsetest õnnetutest lastest. Loos on imelisi juhtumisi ja põnevaid seiklusi. Kasutades Kadri enda sõnu on see – “Üks kohutavalt kurb õnneliku lõpuga lugu”.
Janne Järva, kes valis mind illustreerima oma eelmist raamatut “Sõber on pärl”, kirjutas nüüd uue raamatu. Ja pakkus ka seekord mulle võimalust oma lugudele pildid joonistada. Olin muidugi rõõmuga nõus 🙂 Janne räägib armsal ja südamlikul viisil lugusid ühe lasteaia lastest. Nende mängudest ja kõigest sellest, mis kuulub toreda lapsepõlve juurde. Siin ka üks pilt, mis selles raamatus olema saab.
Ometi on mõlemas raamatus ka ühine joon – see on laste igatsus ja püüdlus rõõmu, sõpruse ja hea poole.
Comments closed