Skip to content

Rubriik: Uncategorized

Algab punase tuliahvi aasta

Vahepeal joonistasin mitu vanasõna sarja pilti, kuid tänase puhul, avaldan pildi, mille just selleks puhuks joonistasin. Hiina kalendri järgi on viimasel ajal olnud mitu lahedat värvi- ja loomakombinatsiooni, alles oli sinise puuhobuse aasta ja nüüd siis punase tuliahvi aasta. Need jäid silma, sest et Tarieli on sündinud hobuse ja mina ise ahvi aastal.

Vanasõna kõikide ahvide auks  – Alati on keegi võitja, isegi ahvide iludusvõistlusel. Kuigi ingliskeelne kõlab paremini – There is always a winner even in monkey`s beauty contest.

Tööaeg – rekordiliselt pikk – 36 tundi ; ) 

Siin ka mõned klõpsud pildi arengust.

Pildi taustaks tahtsin kindlasti oranži, sest sellist tooni taustaga pilte on vanasõnade sarjas vähe.

Kaua aega kulus näo eripärade tabamisele …

… ja lillekimpudele. Alustasin hortensiate ja kobarroosidega (roosidega kihti siin näha pole) …

… ning lõpetasin flokside ja kipslilledega. Ka kleitide värv ja tekstuur nõudsid aega. Lõpuks otsustasin punaste ja roosade toonide kasuks, sest ahvid seisavad nii lähestikku, et nad moodustavad peaaegu ühe terviku.

Head uut aastat juba teist korda!

Comments closed

Rocky

Kui Tarieli tutvustas mulle oma lapsepõlve filmisaagasid “Star wars” ja “Terminaator”, siis minul oli au temale “Rockyt” tutvustada. Kui oled nö koos mingi filmiga üles kasvanud, siis kõnetab see sind hoopis sügavamalt, kui seda täiskasvanuna esmakordselt vaadates. Kuid igal juhul on lahe neid klassikaks saanud filmilugusid ikka ja jälle vaadata. Telekas näidati I – IV Rocky filmi ja nii tekkis soov kogu lugu uuesti vaadata. Neli filmi olid tuttavad, kuid “Rocky V” (1990) ja “Rocky Balboa” (2006) olid ka mulle uued. Ning leidsime oma üllatuseks, et kohe-kohe on kinodesse jõudmas ka arvatavasti viimane selle saaga film “Creed” (2015). Nii et muidugi ostsime piletid : )

Mulle meeldib Stallone loodud kangelase soojus, siirus ja sirgjoonelisus. Väga-väga ilus on Rocky ja Adriani täielik pühendumine ja austus teineteise vastu. Nad on armastajad, sõbrad ja partnerid ning kui Adriani enam pole, siis loeb Rocky talle ta haual lehte …

Mõnus on ka filmide sarnane lihtne, kuid toimiv ülesehitus – intriig, treeneri otsingud, võitluseks valmistumine ja kulminatisioon – võitlus. Kujundlikult toimib see nii ju meie kõigi elus ; ) 

Eriti head mõtteterad on pärit filmidest “Rocky Balboa” ja “Creed”:

– Mitte keegi ja mitte miski ei löö sind nii tugevalt kui elu ning kõige tähtsam on see, kui palju lööke sa suudad vastu võtta ja ikka edasi liikuda.

– Ja see mõte ka, et kõige raskem vastane elus, oled sa endale ise. 

Ema kudus mulle kogemata isegi Adriani-stiilis mütsi ja uued prilliraamid valisin ka – päriselt, kogemata just Adriani moodi. Hihiii!

Peale Rocky-saaga vaatamist, kuuluvad meie igapäeva-slängi järgmised fraasid:

– Yo Andrian, we did it!

– You`re a bum!

– Get up you son of a bitch because Mickey loves you!!! (hästi käreda ja kirgliku häälega).

Eh, igal juhul olime mõlemad pisarais kui “Creed” lõppes. Suur ekraan ja peaaegu tühi kinosaal (peale meie oli veel vaid üks inimene seansil) tegid oma töö. Ilus ja pidulik oli see Rocky loo kokkuvõte!

Comments closed

Kass rannal

Täiendasin ühe pildi võrra meie sarja Gustav ja Auleid. See vanaaegse foto stiilis sari on pühendatud minu vanavanaisa, Gustavi ja Tarieli vanaisa, Auleidi, mälestusele. 

Otsisin tegelast, keda madrusekostüümis kujutada. Siiami kass tundus igati hästi sobivat. Taustal kasutasin üht Indias, Goa rannas tehtud pilti …

P.S. See pilt sobib hästi kokku allpool oleva postitusega Miiamilla ehitamise ajast – siis võisid seal sellistes rõivastes lapsed mängida küll  : )

Comments closed

“Vanasõnade” näitus Miiamillas

Eelmise aasta lõpus alustasime taas näitusteseeriat Vanasõna sarja uuemate piltidega. Vahepeal oli meil näituse tegemises paus, sest väsisime selles ära ja pildid väsisid ka ; ) Joonistasin vahepeal nii mitmeid uusi pilte, et märkamatult sai näituste jagu täis. Enne kui jõudsime näitusepaiku otsima hakata, kutsuti meid kõigepealt Linnateatrisse ja siis kohe ka Miiamillasse. Sealsed töötajad olid meie toodetest nii vaimustatud (meie asjad on seal müügil), et nad kutsusid meid sinna näitust korraldama. Näitus on üleval maikuu lõpuni.

Miiamilla maja meeldis mulle esimesest hetkest peale. Õppisin siis EKA`s ja sattusin vahel Kadrioru parki jalutama. Mind lummas see metsik pargiosa, mille keskel seisis ülilaheda arhitektuuriga maja. Kõik oli troostitu, kuid ometi õhkus sellest paigast suursugusust. Siis ma selle kohta täpsemalt ei uurinud, kuid nüüd küll.

Ajalooliselt on tegemist väga põneva hoonega. Noor Eesti Vabariik võttis ette Kadrioru pargi uuendamise. 1937 a. valmis president Pätsi venna Peeter Pätsi kureerimisel, Alar Kotli ja Villem Seidra projekti järgi Lastepargi spordikompleks. Park sai väga populaareks, seda nimeti imedemaaks ja lasteparadiisiks. Lisaks mänguväljakutele, basseinile suvel ja uisuväljakule talvel, said lapsed harrastada põnevaid tegevusi peahoones, kus oli olemas isegi kino, puhvetist rääkimata.

Nõukogude ajal kompleksi esialgne tähendus kadus, kuid basseine kasutasid spordikoolid endiselt. Aja jooksul basseinid ja tribüünidd amortiseerusid ja lammutati. Õnneks võeti peahoone 2003. a. muinsuskaitse alla. Maja renoveeriti ja 2009 aastal avati selles lastemuuseum Miiamilla.

Väga lahe, et lastele loodi nii ilus paik ning et see on ka ajast aega laste käsutuses olnud!

Meie pildid klappisid sellesse ilusasse värvilisse keskkonda nagu valatult.

Miiamilla kohvik on nii armas. Leti külge on kinnitatud hiiglaslikud liblikad : )

Ka meie asjad on kenasti välja pandud.

Näitus sai üles – mul on nii hea meel!

Selline lumine on Miiamilla praegu, aga sees on ikka soe, rõõmus ja värviline. Nii et, kui Kadriorus jalutate, siis astuge sisse ja piiluge meie näitust ka! : ) 

Comments closed

Leevikesed ja joonistustunnid

Jõuluhooaja alguses lendasid 2015. aasta viimase pildina minu käte alt välja leevikesed. Tavaliselt ma seda ära ei märgi, kuid kuna vanasõna oli mulle tundmatu, siis olgu öeldud, et see on Jaapani vanasõna – “Põõsas ei kasvata talvel marju”. Tarieli leidis selle ja pilt lumistel kibuvitsaokstel istuvatest punapugulistest leevikestest, tuli kohe mu silme ette. Ning see mõte annab hästi edasi talvist kaamost.

Teen siinkohal ka traditsioonilise kokkuvõtte oma 2015 a. töödest. Kuna märgin üles kõik oma joonistustunnid, siis on hea näha, kuidas see aastati varieerub. Näiteks 2013. aasta (mu esimene vabakutselise illustraatori aasta) oli väga viljakas – joonistustunde tuli kokku umbes 870. Seega olin päris üllatunud, kui leidsin, et 2015. aastal joonistasin ma kokku vaid umbes 490 tundi.

Samas 2013. võtsin vastu pea kõik tööpakkumised, siis nüüd, mil olen juba pooleteist aastat pühendunud täielikult Lucky Laika piltidele, joonistan ma ajaliselt vähem. Nimelt kulub palju aega ka uute toodete väljaarendamisele, turustamisele jms. Aga see on vaid tore, sest meie väikefirma liigub tasapisi, kuid järjekindlalt edasi!

Niisiis minu 2015. aastal tehtud tööd:

1 näitus – Lucky Laika “Vanasõnad” Tallinna Linnateatris

1 mängu illustratsioonid – Lucky Laika ja Meelis Looveere koostöös valminud mäng “Kelleks tahad saada?”

2 pilti kahele armsale tüdrukule sünnipäevakingiks : )

35 pilti Lucky Laika erinevatele sarjadele

Nagu ikka võtan sihiks joonistada uuel aastal palju-palju rohkem. Kujutluses on ju nii hulgaliselt pilte, mis lausa nõuavad paberile jõudmist. Üks pilt onmul sellel aastal juba valmis (teist joonistan praegu), kuid selle avaldamiseni läheb veel aega.

Comments closed

Meie kuldne aastavahetus

Ah, juba mitu päeva elan nagu klaaskuuli sees – langeb udusulelist lund ja kõik on nii muinasjutuline. Terve detsembrikuu oli nagunii muinasjutu sarnane : ) Ja on nii hea, et see jutt ka jaanuaris jätkub. 2015 aasta oli meil loominguline ja viljakas ning loodetavasti tuleb ka uus aasta just selline. Igal juhul ühest aastast üleminek teise oli meil Tarieliga väga mõnus ja sujuv. Ei tekkinud sellist vaakumi tunnet, et on tühi ja kõle jaanuari algus. Puhkasime jõulude ja aastavahetuse ajal ning rahulik töötegemise tunne tuli juba 2. jaanuaril. Seega joonistan juba esimest selle aasta pilti, kuid sellest juba edaspidi.

Meie aastavahetus möödus Haapsalus armsate sõprade keskel. Ühtlasi tähistasime ka Liisu sünnipäeva.

Liisu korraldas mängu. Igaüks pidi (anonüümselt) kirjutama paberile oma soovi uude aastasse ja selle kinnisesse nõusse pistma …

… Mõni aeg hiljem ütles Liisu, et nüüd tõmbab igaüks endale soovi. Kuna meie Tarieliga kirjutasime ühiselt, siis võtsime tagasi ka ühe sedeli. Ja saime endale eriti laheda soovi – “Seiklusi”, selle alla oli joonistatud süda. No mis võib olla veel toredam – uus aasta tuleb täis armastust ja seiklusi! 

Eero intervjueerib inimesi soovide teemal.

Peale seda jätkus vabakava ; )

Head, õnnelikku ja rõõmurohket uut – 2016 – aastat teile kõigile, kallid sõbrad!!!

Comments closed

Meie kalendrid nüüd ka Apollo raamatupoodides!

Meil on selle üle nii hea meel!!! Solarise keskuse Apollo müüb ka meie märkmikke ja mõningaid printe.

Hooandjas saime nende tootmise raha kenasti kokku ja mõlema trükise puhul jäime lõpptulemusega ka väga rahule. Nüüd on peaaegu kõik kingipakid meie armsatele 102le hooandjatele teele pandud ja oleme saanud juba nii toredat tagasisidet. Paljud inimesed kirjutasid meile ja avaldasid siirast rõõmu ja toetust meie tegemistele. Aitäh kõigile – te olete parimad!!!

Hooandja pakke kokku seades oli eriti tore see, et me saime teada, millised märkmikud kõige populaarsemaks saavad. Nendeks kujunesid ja teevad teistele siiani pika puuga ära – lendur-koera ja jänesega märkmik ; )

Aga hoidsime eriti pöialt ka oma must-valgetele ja ka nendel on kenasti läinud. Kuid siingi edestab lenduridite märkmik piima märkmikku. Nii et inimestele meeldivad kõrgelennulised elualad!

Mopsi ja leemuri märkmikesse on hea oma armsaid mõtteid kirja panna.

Ja siis muidugi meie kahe aasta kalender. Ammune soov sai nüüd teoks. Tarieli idee oli teha sellest kahe aasta kalender. Kuna pilte oli piisavalt ja jäi ülegi, siis on teie ees 2016 ja 2017 aasta kalender – 24 kuu ja 24 pildiga.

Ülilahe oli oma isiklikku kalendrisse pilte valida. Tegin seda põhiliselt lähtuvalt kalendrikuu ilmaoludest, ikka nii et tavekuud rahulikumates toonides ja suvekuud eredavärvilisemad.

Kalendritega on mul alati eriline suhe olnud – väiksena joonistasin emale kingiks igal aastal ühe kalendri, tegelased olid läbi kalendri ühed, erinevatel aastatel ning erinevad. Näiteks muumitrollid või Pipi Pikksukk. Ema on mul perearst ja tal oli siis hea see kalender seinale riputada, et oma patsiente rõõmustada. Nüüd on tal jälle üle pika aja minu joonistatud kalender juba varsti-varsti seinal.

Armsad sõbrad, soovin teile ilusaid ja häid 2016 ja 2017 aastat ja palju lahedaid mõtteid ja ideid, mida märkmikesse kirja panna!

Comments closed

H. C. Anderseni eri

Detsemberis on mu sünnipäev ja sellepärast on mul kogu selle kuu jooksul eriline, pidulik tunne. Just seetõttu avaldan ka Must-valgete muinasjuttude sarjauued pildid nüüd, talve hakul. Sel korral illustreerisin H. C. Anderseni jutte. Püüdsin neisse seda jahedat ilu ja nukrust, mida imbub Anderseni kirjaridadest nagu päiksevalgust läbi vaese naise akna taga kasvava hernetaime. See, lapsepõlves vanaema poolt etteloetud lugu, meenub mulle alati kui mõtlen Andersenile. „Herneõis“ pole tema tuntuim jutt, kuid minu jaoks on selles justkui midagi tema kõigist lugudest. Anderseni lood pole tüüpilised, õnneliku lõpuga muinasjutud. Pigem jutud elust ja selles peituvatest raskustest. Kuid peaaegu kõigis neis peitub lootus ning see ju ongi see, mis meid elus edasi viib!

Lumekuninganna

Muinasjutt räägib sõprusest, mis võidab kõik raskused. Enamasti on tuntud lugu vennast ja õest, kuid originaalis kirjutas Andersen naabrilastest, Kaist ja Gerdast, kes mängivad nende akende all kasvavate rooside keskel.

Kunagi ammu valmistasid kurjad vaimud võlupeegli, mis pidi moonutama kaunist ja näitama vaid halba. Vaimud tahtsid viia peegli taevasse, et naeruvääristada jumalat ja ingleid, kuid teel peegel purunes ja selle killud kukkusid maa peale. Tillukesed killud läksid inimestele silma ja südamesse, külmutades südame ja muutes silmad kurjaks võlupeegliks, mis näevad vaid kurjust ja inetust.

Üks kild läheb ka Kai silma ning ta muutub kõigi suhtes kurjaks ja lõhub roosiaia. Ainsaks iluks maailmas peab ta nüüd lumehelbeid. Kord kui Kai kelgutab, ilmub lumekuninganna ja suudleb Kaid. See suudlus külmutab poisi ja paneb ta unustama Gerda ja oma pere. Lumekuninganna viib Kai endaga kaasa. Gerda asub sõpra otsima ja teel peab ta ületama palju raskusi. Kai on külmununa lumekuninganna lossis. Gerda langeb nuttes sõbra kaela, tema kuumad pisarad sulatavad poisi südame. Kai „ärkab ellu“ puhkeb rõõmust nutma ja pisarad pühivad võlupeegli killud ta silmist. Õnnelikena lähevad nad koju tagasi, kus kõik on samamoodi – muutunud on vaid nemad ise.

Väike merineitsi

Lugu armastusest, mis ei kohku tagasi ühegi katsumuse ees. Merineitsi armub printsi, keda ta kord merepinnale ujudes näeb. Nüüd on väikse, kuid vapra merineitsi püüd saada surematu hingega inimeseks ja nii oma armastatu süda võita. Soov on nii palav, et ta on nõus selle eest ära andma isegi oma kõige kaunima ande – hääle. Kuid just selle kaotuse tõttu ei õnnestu tal printsi südant võita. Merineitsi õed tahavad teda merre tagasi tuua, kuid selleks peaks merineitsi oma armastatu tapma. Seda väike merineitsi aga ei suuda. Kuid inglid näevad väikse merineitsi headust ja selle asemel, et muuta ta merevahuks, nagu on kõikide merineitsite saatus, annavad nad talle surematu hinge ja tõstavad ta üles taevasse.

Pöial-Liisi

Muinaslugu jutustab tillukesest tütarlapsest, kes sünnib lilleõiest ja kelle ühel ööl röövib kärnkonn oma pojale pruudiks. Pöial-Liisil õnnestub aga teiste heade loomade abil põgeneda ja nii algavadki miniatuurse tütarlapse seiklused, mis leiavad õnneliku lõpu tänu neiu hoolivale südamele. Ta ravib terveks vigastatud pääsukese, kes tänutäheks viib Pöial-Liisi lilleõisi täis aasale, kus neiu kohtab enda kasvu lillehaldjast printsi, kes kingib talle tiivad ja kellega ta abiellub.

Anderseni algses loos on linnul – pääsukese asemel on selleks ida-sinilind (Sialia sialis) – veelgi tähtsam roll. Ta nimelt jälgib Pöial-Liisi lugu algusest peale ja on neiusse armunud. Linnu süda murdub, kui Pöial-Liisi printsiga abiellub. Ida-sinilind lendab tagasi kodukohta ja jutustab loo mehele, kes selle üles kirjutab. Arvatavasti on mees H. C. Andersen ise.

Muinasjutulist detsembrikuud teile, armsad sõbrad – olgu igas teie päevas mõni väike ime!

Comments closed

Kookon ja Kodusalong …

… on ühed stiilsemad poed, kuhu meie asjad vahepeal müügile on jõudnud. Pärnu vanalinnas asuv Kookon ühendab endas kohvikut ja disainipoodi. Juhataja Anniki on loonud väga kauni interjööri ja hubase õhustiku. Nii et seal on väga mõnus kohvi ja kooki nautida ning endale mõni armas kink kaasa osta. Seal olles tekkis mul veidi ajas tagasi minemise tunne, mingi esimese Eesti vabariigi-aegne elegants hõljus õhus.

Poe väljapanek on muhe.

Ja väljas on ehtne jäätisekohviku atmosfäär – kes ei teaks ja armastaks neid valgeid pitsilisi toole?! Juba nende lähedusse sattudes tekib suur jäätisevajadus (jäätist seal tõepoolest müüdigi).

Haiku ja tundmatu valge kutsikas sobisid sinna ka igati hästi, nagu kaks Lumivalgekest ; )

Sügisel lisandus meie edasimüüjate hulka Tartu Kaubamajas asuv Kodusalong. See on nii armas hele ja helge pood, et pani meid kohe õnnelikult naeratama. Sealt leidsime ühele pisikesele sünnipäevalapsele kingiks armsa karukese.

Lisaks oli seal veel terve rida karusid. Ah, me muudkui imetlesime neid ja olime Tarieliga nagu väiksed lapsed. Kaisukarudel on ikka mingi tugev mõju inimsüdamele.

Iga karukesega oli kaasas temaga sobivat tooni ümbrik, ilmselt mingit salasõnumit varjav.

Kodusalongis võib leida ka kõikvõimalikke klaasist ja keraamikast hoiunõusid, märkmikke, küünlaid ja muid sisustuskaupu.

Ja nüüd muidugi ka meie asju! 

Nii et toredat avastamisrõõmu nendes ilusates poodides. 

Comments closed

Filmid, mis puudutasid mind

Me Tarieliga vaatame filme süstemaatiliselt, meil mõlemal on oma filminimekiri ja nii vaatame vaheldumisi “minu” ja “tema” filme. Tegime sellise korralduse, sest me mõlemad armastame häid filme ja tahame neid vaadata võimalikult palju. Nii miksimegi erinevaid stiile ja filmitegijaid. Päris meie Tallinna-aja algusesse sattusid kaks ülihead filmi (minu mõttes moodustasid nad paari). Need on jäänud siiani me ühisteks lemmikuteks ja kui keegi küsib mõnd hea film, siis tulevad esmalt meelde just need kaks.

Hachi: A Dog`s Tale (2009) on nii kurb film, et me pole seda siiani suutnud uuesti vaadata. Eriti raske on seda vaadata inimsel, kellel on koer. Meie sõna otseses mõttes nutsime teineteise ja Haiku kaelas. Filmi alguses tegime Tarieliga nalja, et “nu ilmselt on mingi pisarakiskuja”, sest kui filmis on koos ülinummi akita ja Richard Gere, siis ei saa see muud olla. Kuid film rabas meid hoopis teisiti …

Teine film oli Into the Wild (2007). Tõestisündinud lool põhinev film räägib rikkast perest pärit noormehest, kes läheb rändama, jättes kõik materiaalsed hüved selja taha … Filmimuusika ja pildikeel on väga kaunid. 

Vahepeal veel mitmeid, mitmeid häid filme, kuid selle aasta oktoobris üllatasid mind taas filmid, mis tulid meie juurde taas paari kaupa ja jäid seetõttu eriti eredalt meelde.

Sel õhtul vaatasime “Vabariigi kodanikke”, kus räägiti lapsendamisest ja kohe peale seda võtsime kogemata vaadata Gone baby gone (2007), kus räägitakse ka just lapsendamise teemast, kui palju sõltub lapse saatus teda ümbritsevate täiskasvanute suvast ja eetikanormidest.

Precious (2009) on karm, kuid samas lootusrikas film perevägivallas kasvavast tüdrukust, kes kõigele vaatamata suudab unistada.

Veel samal nädalal kõlasid kogemata kokku kaks filmi, mõlema teemaks aeg ja elu. Ning kuidas see kujuneb vastavalt meie valikutele ja otsustele. Vabastava mõttena jäi meelde see, et kõik meie valikud on õiged, pole vaja midagi kahetseda.

The Butterfly Effect (2004) 

Mr. Nobody (2009)

Ja viimane paar on pärit novembrist. Need filmid polnud omavahel üldse sarnased, kuid mingil moel nad jällegi klappisid.

The Road (2009) – toob vaatajani monokroomse koloriidiga postapokalüptilise maailma, kus rändavad isa ja väike poeg, kelle süda on õigel kohal isegi sellises olelusvõitluses.

One Flew Over The Cuckoo`s Nest (1975) Miloš Forman valib oma näitlejaid ülihoolikalt ja just seetõttu on film suurepärane! Jack Nicholson särab, kuid laseb särada ka end ümbritsevatel karakteritel. Film tõstatab inimese ja süsteemi – vabaduse ja vangistuse terava küsimuse. Filmivõtted toimuvad tõelises psühhiaatriahaiglas ja sealsed patsiendid osalevad samuti abitöölistena (selline oli haigla direktori soov). 

Et kõik oleks tasakaalus, siis lisan ka ühe üksiku filmi Flashbacks of a Fool (2008),  mis jäi mu südamesse noore Bryan Ferry loo tõttu, millel oli seal eriline roll. Lugu on tegelikult palju pikem, kuid see osa on mu lemmik.

“If There Is Someting” on Ferry poolt kirjutatud justkui kolmest erinevast meloodiast koosnev pala. Esimene annab edasi noore inimese mõtteid armastusest, teine osa täiskasvanu ja viimane osa vana inimese mõtted oma möödunud armastusest. Ja just see viimane osa on nii kaunis!

Filmid on imelised, sest keskmiselt 1,5 h jooksul saad sa rännata teise maailma – olla seal, tunnetada seda ja tulla tagasi palju rikkamana. Soovitan vaadata kõiki neid filme kas paarikaupa või eraldi : ) Loodan, et ma ei rääkinud neist liiga palju, sest mulle endale ei meeldi kui jutustatakse lõpplahendus ära ; )

Comments closed