Skip to content

Rubriik: Uncategorized

Balti kett 25!

Ilusat Balti keti 25. aastapäeva kõigile!

2010. aastal joonistasin oma näituse “Meie lugu ehk Kas sa Põltsamaa marmelaadi mäletad?” jaoks pildi endast ja Balti ketis seisnud inimestest (aluseks tuntud foto). Iga näitusel olnud pilt tähistab üht aastat mu elus ja 1989. aastal oli Balti kett mu mälestuses kõige tähtsam sündmus. Nimelt igatsesin väga ka ketis seista, kuid meie pere ei sõitnud sinna. Oktoobrilapse vormis joonistasin end seetõttu, et irooniliselt just selle aasta sügisel sai terve meie klass tähekese rinda 🙁

Comments closed

Vabaõhumuuseumis ja Paldiskis

Sellest tuleb nüüd üks pika pildireaga postitus. Need kaks päeva, mis veetsime Paldiskis ja Vabaõhumuuseumis, olid tegelikult juba juuli alguses, aga lahedatest hetkedest pole kunagi hilja kirjutada. Pealegi oli vahepeal ju nii troopiline ilm, et oleks olnud kuidagi kohatu jope ja mütsiga tehtud pilte üles panna ; )

Meil käis külas onu Varpo ja me võtsime temaga taas ette väikse Põhja-Eestiga tutvumise matka. Alustasime Eesti Vabaõhumuuseumist. Mina olin seal kunagi põhikooli ajal käinud, Tarielil ja Varpol oli see esmakordne külastus. Selliseid vaateid mäletasin ma tollest ajaks küll …

Aga sellist kassi jaoks tehtud ukseauku küll ei mäletanud ; ) Nutikas talurahvas elas selles talus.

Madalate palkmajade vahel leidsime ka ühe kõrgema ja avaraaknalisema laudisega kaetud maja. See pärines 30ndatest ja iga selle maja tuba õhkas esimese eesti aja hõngu.

Elutuppa oli kaetud pidulaud …

… ja sahver oli külluslik.

Alustasime nagu korralikud külastajad ikka suunaviitade järgi liikumist. Et ikka kõik läbi uurida ja vaadata. Olime käinud alles kolme talu hoovis, kuid meil oli seal kulunud juba oma 1,5 tundi. Alles siis jõudsime muuseumi plaani juurde ja avastasime, et oleme ikka alles nö alguses ja nii palju objekte on veel ees. Seega otsustasime tempot tõsta.

Kuid just siis sattusime, õigemini sattus Tarieli kaluritallu. Olime maja hoovil omavahel ettevaatamatult arutanud, et jälle üks tavaline talumaja – ei ole seal midagi uut ja huvitavat võrreldes eelmistega. Tarieli aga arvas, et noh, ta vaatab ikka korraks sisse. Kuid kohe kui ta tarre astus, hakkas sealt kostma maja tutvustavat jutuvada. Vabaõhumuuseumis räägivad iga taluhoone juures perenaisteks olevad prouad meile “oma talust”. Selle kalurimaja juures olime teinud vea, et nimetasime seda tavaliseks ja nüüd kaitses ja kiitis perenaine õhinaga oma tarekest. Järgnesime Tarielile, sest tundus, et niipea ta sealt ei pääse ; )

Ja kokkuvõttes oli huvitav, kuigi kibelesime juba edasi. Aga saime teada, et kalurite majapidamised olid rikkamad ja uhkemad kui sisemaa omad. Nagu ka pildil näha, said kalurid osta või välismaalt kaasa tuua hoopis peenemaid asju kui talupojad. Näiteks ruudulisest kangast kardinaid. 

Tänasime ja liikusime edasi. Võtsime suuna vesiveskile (millel puudus vesi) ja poele, kus küll millestki puudus ei olnud : )

Alguses arvasime, et asjad riiulitel on vaid eksponaadid, kuid müüja ütles lahkelt, et siin on kõik hoopis müügiks. Väga ilusti, vana kujunduse järgi tehtud kaupadega oli sisustatud kogu pood. Nii et siit sai kaasa osta geniaalseid ja pealegi maitsvaid suveniire ; ) Siin oli kõike – vett, veini, õlut, šokolaadi, pastillaad, küpsiseid ja isegi aedvilja-seemneid.

Kuna kõhud olid meil juba üsna tühjaks läinud, siis ostsime endale toidumoona kaasa. Varpo ostis küpsiseid ja meie šokolaadi.

Ja ühe mõttetera saime ka poest kaasa.

Mõnuga küpsiseid mugides, mida onu Varpo meiega lahkelt jagas, jõudsime tuulikute juurde. 

Päike oli kivid nii soojaks kütnud, et nende vastu lihtsalt pidi selja suruma : )

Minu lemmiktaluks osutus Muhu talude kompleks. See oli taludest kõige värvikirkaim. Selle poolest oleks mulle ilmselt ka setu talu meeldinud, kuid selle ehitus ja ülesseadmine alles käis. 

Aga Muhu maalitud uste vastu ei saa miski. Nii ilusad värvid!

Ja siis veel selline tikitud sõnum seinal “Armastus ei väsi iial ära”. Nii arvan mina ka! See mõte tõi tolle Muhu naise mulle kuidagi lähedale.

Järgmisel päeval sõitsime Paldiskisse. Keegi meist kolmest polnud seal kunagi varem käinud ning seega tundus kuidagi eksootilise sihtpunktina ; ) 

Kõigepealt külastasime Amandus Adamsoni ateljeemuuseumi. Skulptori maja hävis sõjas, kuid tema kavandi järgi ehitatud väike maaliateljee maja on taastatud. Selline armas muinasjutu-majake. Kahjuks oli ka väljapanek kunstniku töödest üsna väike. Aktiivne muuseumi perenaine näitas meile siiski usinalt fotoalbumeid ja rääkis skulptori eluloo. Kuid fotomaterjal skulptuuridest endist oli kesine. Lahe oli vaid see, et kujudest oli tehtud 3D mudelid, mida sai ekraanil ise liigutada ja igast küljest vaadelda.

Edasi sõitsime pankrannikule ja Pakri tuletorni vaatama. Tuletorni lähedal pidasime ka väikse pikniku ja tundsime end tõeliste maismaa elanikena, kes mere äärde sattudes ahmivad sisse avarust, soolast maitset õhus ja igavest tuult mere kohal. Nii et pole imestada, et poistel hakkas pea veidi ringi käima ja nad hakkasid igasugu imelikke poose võtma 😀

Vaateplatvormilt avanes selline vaade : ) ja kõikjal ümberringi olid varisemisohu märgid. Hiiglaslik paekivisein mõjus võimsalt ja tundus, et oleme jõudnud maailma servale nagu sellistes kohtades ikka.

Vaatasime ringi ka autodest ja inimestest tühjas linnas. Tahtsin teha mõned fotod arhitektuurist ja Tarieli sai peateel auto seisma jätta ning see ei häirinud mitte kedagi ; )

Meie reis Paldiskisse lõppes sellise ulmelise maastikuga. Pikniku ja pankrannikuga olime igati rahul, aga linn ise jäi veidi kesiseks. Olime oodanud vist midagi pöörasemat ; ) Igal juhul teame nüüd, mis kohast jutt, kui sõidame mööda Paldiski maanteed. Lahe oli jälle veidi rohkem Põhja-Eestit tundma õppida ja seltskond oli ka parim! Järgmise reisini siis : )

Comments closed

Suvine lugemine

Mulle väga meeldib lugeda ja raamatukogust raamatuid laenutada, see on nagu üks osa lugemisprotsessist. Pelguranna raamatukogu oli juulis puhkusel ja see tähendas, et juuni lõpus kandsin koju virna raamatuid ja nautisin juba ette nende lugemist. Just suvine lugemine on minu jaoks alati kuidagi eriline. Igal suvel on kuidagi nii õnnestunud, et laenutatud raamatud tabavad ära just selle suve tunnetuse. Seda on veidi raske seletada ; ) Igal juhul puudutasid ka selle suve raamatud mu südames õigeid kohti. Nendes oli sametit, saepuru, varjuteatrit, rännakuid ja koduseid hetki. Eesti autorid Traat, Tungal ja Luik täiendasid üksteist kuidagi väga hästi. Ja peale selle avastasin ma raamatukogust tulles neid lauale virna seades, et seekordsed raamatud on ka toon toonis. Nii et täiuslik kombo! 

Suvisele lugemisele aitab kaasa ka valgus. Seda on nii palju! Leidsin ideaalse lugemiskoha oma toa rõduakna all tekil. Sinna paistab õhtupäike ja vahepeal saab unistavalt taevasse vaadata. See on ka Haiku lemmikkoht ja nii me seal koos istume ja naudime : )

Comments closed

Lucky Laika uus sari – Ametid

Alustame uuesti sarjaga “Ametid”. Vahepeal jäi see meil kuidgi soiku, kuigi huvi sarja vastu oli olemas. Sihtgrupp osutus isegi laiemaks kui lootsime, lisaks lastele kingiti ametite-sarja piltidega kruuse koolilõpetajatele ja uut ametit õppivatele inimestele. Aga küsimus oli tootmises (siis oli meie tootevalikus vaid kruusid). Nimelt leidsime, et ise kodus kruuse trükkida pole just eriti jätkusuutlik ; )

Kuna hakkasime justkui otsast peale, siis mõtlesime, et võiks ka pilte edasi arendada. Joonistasin pilte maalilisemas stiilis ja muutsin tegelased lasteks – enne olid nad sellised väiksed vanainimesed : )

Tahame kindlasti taas ka keraamikani jõuda, et lapsel (ja miks mitte ka täiskasvanutel) oleks oma unistuste ametiga kruus ja taldrik. Aga esimesed tooted selles uuendatud sarjas peaksid olema mäng ja tähestiku plakat / poster. Iga tähe juurde kuulub üks amet. Püüdsime valida huvitavaid ja samas populaarseid ameteid. Mõne tähe kohta leidus mitu lahedat elukutset, mõne keerulisema tähe puhul oli valik aga väike. Siit nad tulevad tähestiku järjekorras:

A nagu arst, …

… B nagu baleriin, …

… D nagu DJ, …

… E nagu ehitaja, …

… F nagu fotograaf, …

… siis tulevad G nagu geenitehnoloog ja H nagu hävituslendur, keda ma just praegu joonistan …

… peale seda tuleb veel palju igasuguseid tähti ja ameteid. Tähestiku lõpuosast on mul juba valmis:

P nagu politseinik, …

… T nagu tuletõrjuja, …

… ja Õ nagu õpetaja.

Kuna Eesti tähestikus on 27 tähte, siis on mul joonistada veel 18 pilti. Lemmikud nendest saavad olema ilmselt Š nagu šokolaadimeister, Ž nagu žonglöör ja Ü nagu ümbermaailmareisija. 

Comments closed

Meie päev

Täna on meie päev – nii kohtumise kui ka pulma-aastapäev : ) Päikseline, palav ja selge, just selline on see päev olnud igal aastal. Vähemalt nii mulle tundub. Võibolla olen veidi pimesatud ; ) Kallis Tarieli, see 9 aastat koos Sinuga on olnud imeline!

Ilusat aastapäeva!!! Oleme seda juba nii mitu korda teineteisele täna soovinud ; )

Kinkisin Tarielile (tegelikult meile mõlemale) 3 aasta päeviku. Selles on iga päeva kohta üks küsimus ja mõlemad saavad kirjutada oma vastuse sellele ning jälgida siis kuidas see aastast aastasse muutub. Aga ma arvan, et me kirjutame sinna ka muid mõtteid ja emotsioone : ) Mina olen teada-tuntud grafomaan ja pean juba kaua aega päevikut. Kuid õnneks meeldis ka Tarielile koos päevikupidamise mõte – nii, et 1. jaanuarist 2015 alustame. Jei!

Comments closed

Punased pelargooniumid

Kohe kui me Pelguranda kolisime, oli mul soov rõdule punased pelargooniumid istutada, aga mõttest teoni läks veidi aega. Nüüd lõpuks on leekpunased pelargooniumid kenasti olemas ja kaunistavad mu väljavaadet!

Miks just punased ja miks just pelargooniumid? Aga sellepärast, et nendega on mul kuidagi eriline side. Mu vanaema kasvatas köögiaknal just neid lilli. Ja õiekobarate ilu ning veidi vänge lõhn meenutavad mulle lapsepõlve. Veel meenutavad need lilled mulle Pariisi. Seal olles ja linnatänavatel jalutades nägin palju neidsamu õisi aknalaudadel ja rõduääristel. Ning ma mõtlesin, et kui mul kunagi on rõdu, siis hakkavad ka seal õitsema pelargooniumid : )

See pilt on pärit mu näituse sarjast “Meie lugu ehk Kas sa Põltsamaa marmelaadi mäletad?”, kus ma kujutan aastate kaupa enda ja Tarieli elu.

Nagu näha, panen ka oma raamatu illustratsioonidesse detaile elust : ) Pilt on pärit Janne Järva raamatust “Sõber on pärl”.

Ka Haikule meeldib mu uus lill!

Comments closed

Lucky Laika uus sari – Minivili

Lubage esitleda nelja esimest pilti Lucky Laika uuest sarjast Minivili. 

Selles sarjas keskendume väikestele ja seetõttu eriti armsatele ning loomulikult tervislikele puu- ja köögiviljadele. Igal pildil on detailselt kujutatud üks vili ning lisatud tutvustav tekst. Tegemist on täielikult visuaalse sarjaga. Ei mingeid muid alltekste, lihtsalt siiras looduse loomingu imetlemine. Süüa tehes ja vilju puhastades oleme tihti nende ilu lummuses. Me sööme tõesti silmadega ja miks mitte siis neid oma imetlusobjekte ka pildil kujutada. Eriti lahe nende piltide joonistamise juures oli see, et avastasin, viljade täiuslikkus peitub nende ebatäiuslikkuses. Nii et pilt sai valmis alles siis kui lisasin tomativarrele veidi roostepruune kuivamisjälgi ja maasikalehtedesse mõne sälgu või augukese ; )

Maasikas

See pilt on pühendatud meie heale sõbrale Liine Maasikale, kes hiljuti abiellus ja endale nii ilusa uue nime sai!

Botaaniliselt ei ole maasikas mari, vaid koguvili, mis koosneb paksenendu õiepõhjast ja sellele kinnitunud seemnetest. Kõige maitsvamad maasikad on keskmise suurusega, tugevalt lõhnavad ja erksat värvi.

Maasika kodumaaks peetakse Ameerikat ja Euroopas ei tunta teda väga kaua. Maasikakasvatus sai siin hoo sisse alles 17. sajandil.

Maasikat peetakse armastuse, andestamise ja sõpruse sümboliks. Ja pulmas soovitatakse kindlasti alati maasikaid süüa 🙂 Armastust maasikate vastu kinnitab ka see kui palju teda toitudes kasutatakse, nii tema hea maitse kui kauni väimuse tõttu.

Brüsseli kapsas

ehk rooskapsas on kaheaastane rohttaim, mida kasutatakse köögiviljana. Brüsseli kapsa peakesed võivad olla ümara, tõlvja või äraspidimunaja kujuga ning hele- või tumerohelised, mõnikord ka punakad. 

Selle täpne päritolu ei ole teada, kuid nimes, mis on kasutusel paljudes keeltes, võib aretuskohas üsna kindel olla. Esimesed viited brüsseli kapsa kasvatamise kohta pärinevad 18. saj. Belgiast, kust see levis ka Prantsusmaale, Inglismaale ja Ameerikasse.

Brüsseli kapsas on tavakapsast tugevama ja pisut mõrkjama maitsega. Ta sobib nagu peakapsaski suppidesse, ühepajatoitudesse, vormiroogadesse ja oma armsa välimuse tõttu ka tervete peakestena keedetult prae kõrvale, näiteks kartuli asemel.

Järgmine vili on Tarieli vaieldamatu lemmik ning kuulub asendamatuna tema toiduvalikusse.

Tomat

Tomat on botaaniliselt mari.

Ta pärineb Lõuna-Ameerikast, Peruu indiaanlased sõid tomatit juba 5. saj. enne Kristust. Euroopasse jõudis ta 16. saj. algul, mil teda kasvatati ilutaimena, sest tomati vilju peeti mürgiseks. Prantslased kutsusid tomatit tema südant meenutava kuju tõttu pomme d`amour ehk “armastuse õun”, millest hiljem sai pomme d`or ehk “kuldne õun”. Prantsusmaal sai tomat oma punase värvi tõttu ka revolutsiooni sümboliks – tomati söömine väljendas lojaalsust revolutsionääridele. 

Tomati populaarsusele aitas kaasa pitsa leiutamine 1880-ndate lõpus Itaalias. Kokk Napolis valmistas kuninganna Margarite auks pitsa trikoloori värvides: punane (tomat), valge (mozzarella juust) ja roheline (basiik). Selle nimeks sai Pizza Margarite, kõikide pitsade etalon.

Tomateid tasuks osta koos väädiga, siis säilivad maitseomadused kõige paremini. Neid on parim hoida toatemperatuuril (varrekohaga allapoole), sest külmkapis väheneb tomati toiteväärtus ja ka aroom.

Küüslauk

Küüslaugu sibul koosneb küüslauguküüntest, mis on ümbritsetud sibulasoomustest.

Küüslauk pärineb Kaug-Aasiast ja India põhjaosast. Ta on üks vanemaid kultuurtaimi, mida on kasvatud enam kui 5000 aastat. Vanad egiptlased pidasid küüslauku nõnda väärtuslikuks, et panid seda vaaraodele hauakambritesse kaasa. Vanad kreeklased kutsusid küüslauku “Haisvaks roosiks” ning andsid seda Olümpiamängudel sportlastele, et nad oleksid tugevad ja vastupidavad.

Euroopa folkloorist on pärit uskumus, et küüslauk hoiab vampiire eemale. Itaalias on siiani levinud usk, et küüslauguküüs lapse kaelas kaitseb teda kurja silma eest.

Küüslauku sobib tarvitada nii värskelt kui ka kuivatatuna. Küüslauk on universaalne maitseaine, mida kasutatakse kõikides teravamaitselistes toitudes ning ta on levinud ka ravimtaimena paljude haiguste ravimiseks.

Nii et head värsekete viljade vaatlemist ja nautimist kõigile!

Comments closed

Piibelehed

Tarieli loeb soove mu silmadest. Ta tuli koju, üks käsi selja taga ja küsis, millist lõhna ma praegu kõige rohkem tunda tahaksin. Vastasin hajameelselt, et piibelehe. Ning mis te arvate, millised lilled ta selja tagant välja tõi?! 

Ma ei saa vist iialgi isu täis selle kumav-valgete õitega lille jahedast lõhnast. Ja isegi nende nimi kõlab nagu luuletus … Kui meie pulmad oleks olnud kevadel, siis poleks pruudikimbu lillede valik keeruline olnud : )

Comments closed

Pelguranna kastanid

Mulle väga meeldib elada Pelgurannas. Kui me kaks aastat tagasi siia kolisime, siis ikka muretsesime veidi, et kuidas siin kõik on jne. Meie, põlised lõunaeestlased, ja nüüd kolime Eesti kõige põhjapoolsemasse kohta. Aga meie üllatuseks on see kant hoopis pehmema kliimaga kui Tartu, kus me varem elasime. Talv on mahedam ning kevad ja suvi tulevad aeglasemalt, kuid kestavad kauem. Ka puud ja lilled õitsevad kevadeti kauem. Eriti sel aastal kui soe ilm vaheldus jahedada. Nii et sai kaua aega kastanite õitsemist nautida. Pelgurannas kasvab väga palju kastaneid ja kui nad siis ühel päeval oma õieküünlad särama löövad, siis võib hing kinni jääda – nii ilus on! Praeguseks on kõik puud oma õied juba maapinnale loovutanud, aga pildil säilivad need edasi.

Comments closed

Õpik ja mäng “Avasta minu maailm”

Praegu olen raamatute illustreerimisse pausi teinud ja pühendun täielikult Lucky Laika jaoks uute piltide loomisele. Kuid illustreerimine on mul ikka südames, nii et küllap ma tulevikus taas ka selles vallas tegutsen.

Õpik ja lauamäng “Avasta minu maailm” on viimane minu illustreeritud töö, mis tegelikult juba tükk aega tagasi valmis sai. See valmis koostöös Eesti Puuetega Inimeste Kojaga TTÜ projekti “Erinevus rikastab” raames. Materjalide eesmärk on tutvustada põhikooli noortele mitmekesisuse (eriti puude) ja sallivuse teemasid.

Mina sain projekti illustraatoriks konkursi alusel : ) See töö oli huvitav kogemus, sest ma polnud varem puuetega inimeste maailmaga väga kokku puutunud. Projekti juhiks oli Helen Kask, õpiku autoriks Jane Pokk, mängu loojaks Triine-Liis Merbach ja kujundajaks Lii Lensment, kes kogu teksti ja pildimaterjali kenasti kokku kõlama pani. Lisaks olid nõuandjatena kaasatud eri- ja sotsiaalpedagoogika õppejõud. Nii et meeskond oli meil suur. 

Eriti lahe oli minu jaoks see, et esmakordselt valmis minu illustratsioonidega lauamäng – oli kihvt tunne oma piltidega mängu mängida!

Mäng sisaldab õppekaarte, millelt laps saab teada erinevate puudega inimeste abivahendite jms kohta. Minu lemmikud on viipekaardid, sest lihtsamad viiped jäävad kergesti meelde ja viibeldes rääkida on päris tore : )

Koos kujundaja Liiga lõime sõrmenditest musteri, mida Lii kasutas nii kaartide tagaküljel kui ka mängukarbi kaanel.

Õpikus käsitletakse erinevaid teemasid seoses eripärade ja puuetega.

Laps saab heita pilgu pimedate maailma, …

… uurida Braille kirja (punktkirja), …

… proovida koostada piktogrammidest oma päevaplaani, …

… püüda leida tähendusi emotsiooni ikoonidele, …

… ja proovida viibelda.

Õpiku tagakaanele on punktkirjas reljeefselt trükitud eesti keele tähestik, kirjavahemärgid ja numbrid, mille abil laps saab proovida, kuidas taolist kirja tunnetada / lugeda on.

Aitäh kõigile, kellega koostöös see huvitav materjal teoks sai! Loodan, et see toob kasu paljudele lastele õpetades neid märkama ja mõistma endast erinevaid lapsi.

Comments closed