Me Tarieliga vaatame filme süstemaatiliselt, meil mõlemal on oma filminimekiri ja nii vaatame vaheldumisi “minu” ja “tema” filme. Tegime sellise korralduse, sest me mõlemad armastame häid filme ja tahame neid vaadata võimalikult palju. Nii miksimegi erinevaid stiile ja filmitegijaid. Päris meie Tallinna-aja algusesse sattusid kaks ülihead filmi (minu mõttes moodustasid nad paari). Need on jäänud siiani me ühisteks lemmikuteks ja kui keegi küsib mõnd hea film, siis tulevad esmalt meelde just need kaks.
Hachi: A Dog`s Tale (2009) on nii kurb film, et me pole seda siiani suutnud uuesti vaadata. Eriti raske on seda vaadata inimsel, kellel on koer. Meie sõna otseses mõttes nutsime teineteise ja Haiku kaelas. Filmi alguses tegime Tarieliga nalja, et “nu ilmselt on mingi pisarakiskuja”, sest kui filmis on koos ülinummi akita ja Richard Gere, siis ei saa see muud olla. Kuid film rabas meid hoopis teisiti …
Teine film oli Into the Wild (2007). Tõestisündinud lool põhinev film räägib rikkast perest pärit noormehest, kes läheb rändama, jättes kõik materiaalsed hüved selja taha … Filmimuusika ja pildikeel on väga kaunid.
Vahepeal veel mitmeid, mitmeid häid filme, kuid selle aasta oktoobris üllatasid mind taas filmid, mis tulid meie juurde taas paari kaupa ja jäid seetõttu eriti eredalt meelde.
Sel õhtul vaatasime “Vabariigi kodanikke”, kus räägiti lapsendamisest ja kohe peale seda võtsime kogemata vaadata Gone baby gone (2007), kus räägitakse ka just lapsendamise teemast, kui palju sõltub lapse saatus teda ümbritsevate täiskasvanute suvast ja eetikanormidest.
Precious (2009) on karm, kuid samas lootusrikas film perevägivallas kasvavast tüdrukust, kes kõigele vaatamata suudab unistada.
Veel samal nädalal kõlasid kogemata kokku kaks filmi, mõlema teemaks aeg ja elu. Ning kuidas see kujuneb vastavalt meie valikutele ja otsustele. Vabastava mõttena jäi meelde see, et kõik meie valikud on õiged, pole vaja midagi kahetseda.
The Butterfly Effect (2004)
Mr. Nobody (2009)
Ja viimane paar on pärit novembrist. Need filmid polnud omavahel üldse sarnased, kuid mingil moel nad jällegi klappisid.
The Road (2009) – toob vaatajani monokroomse koloriidiga postapokalüptilise maailma, kus rändavad isa ja väike poeg, kelle süda on õigel kohal isegi sellises olelusvõitluses.
One Flew Over The Cuckoo`s Nest (1975) Miloš Forman valib oma näitlejaid ülihoolikalt ja just seetõttu on film suurepärane! Jack Nicholson särab, kuid laseb särada ka end ümbritsevatel karakteritel. Film tõstatab inimese ja süsteemi – vabaduse ja vangistuse terava küsimuse. Filmivõtted toimuvad tõelises psühhiaatriahaiglas ja sealsed patsiendid osalevad samuti abitöölistena (selline oli haigla direktori soov).
Et kõik oleks tasakaalus, siis lisan ka ühe üksiku filmi Flashbacks of a Fool (2008), mis jäi mu südamesse noore Bryan Ferry loo tõttu, millel oli seal eriline roll. Lugu on tegelikult palju pikem, kuid see osa on mu lemmik.
“If There Is Someting” on Ferry poolt kirjutatud justkui kolmest erinevast meloodiast koosnev pala. Esimene annab edasi noore inimese mõtteid armastusest, teine osa täiskasvanu ja viimane osa vana inimese mõtted oma möödunud armastusest. Ja just see viimane osa on nii kaunis!
Filmid on imelised, sest keskmiselt 1,5 h jooksul saad sa rännata teise maailma – olla seal, tunnetada seda ja tulla tagasi palju rikkamana. Soovitan vaadata kõiki neid filme kas paarikaupa või eraldi : ) Loodan, et ma ei rääkinud neist liiga palju, sest mulle endale ei meeldi kui jutustatakse lõpplahendus ära ; )
