Olivia blogi Posts

Kui pulmablogi alguses tundus mulle, et olen oma kleidi osas 100% kindel, siis nüüd, mil pean oma ideed ka õmblejale tutvustama, on mul 100 kahtlust. Ja ma olen vaadanud tohutul hulgal pulmakleite ja muid pidulikke kleite. Ning lõpuks-lõpuks – pöördunud peaaegu tagasi oma esialgse idee juurde, kuid siiski muudatustega. Lõige on nüüd (koos õmblejaga arutades) enam-vähem paigas, aga pikkuse osas ei ole ma ikka veel otsustanud.

Pilt puudu – pilt Kerli Kõivust Alice`i video helesinises kleidis

Võibolla tahaks ma nii lühikest seelikuosa, et saaks sukatrippe välgutada nagu Kerli oma Tea Party videos.

Pilt puudu – samast videost pilt

Pilt puudu – ratsakostüümis ja kõvakübaras naine.

Siis jälle läksin ma Diori 2010 aasta kollektsiooni nähes täitsa pöördesse. Mulle näis, et ainuõige lahendus on ratsakostüüm – nö mantel-kleit. Ja ainuõige lahendus on pikk varrukas.

Õnneks on õmbleja hästi rahulik naine ja ütleb, et peab seljas vaatama, mis sobib ja kuidas tundub. Nii et ma saan veel erinevaid variante proovida.

Pilt puudu – miski Carrie kleitide kombo vb

Üks tähtis asi veel – kleit peab olema mugav ja “tantsitav”. Kõige lähedasem minu kleidistiilile on ülal vasakus nurgas olev tume kleit : )

Käisime kõik Tartu kangapoed läbi ja veendusime, et toredat siidkangast pole kuskilt saada. Tarielil oli vaja tööasjus Tallinnasse sõita ja nii saime ühendada kasuliku kasulikuga (lisaks veel sõpradega kohtumised – nii et ka meeldiv). Ja Tallinna Trendtekstiili poest leidsingi ilusa naturaalvalge toorsiidi. Samast poest saime ka Tarieli ülikonna kanga. Poes teenindas meid väga meeldiv härrasmees, kes tundus olevat ka selle poe omanik. Väga elegantne ostmine : )

P. s. Kangas hoiab väga hästi (tekitab ilusaid volte).

Tarielile saime ka kingad (sellised sportlikud valged jalanõud). Minule ei leidnud, aga eile poes käies nägin ka Tartus väga palju lahedaid kingi. Ilmselt tuleb neid veel müüki. Suvi ju ukse ees.

Comments closed

Ja nüüd sellest, mida me juba ammu planeerisime, aga alles nüüd teostada püüame. Ja tundub, et see ettevõtmine võtab kauem aega ja lükkub hoopis pulmade järgseks. See on nimevahetus. Meil mõlemal Tarieliga oli mulje, et see käib väga lihtsalt. On vaja lihtsalt nime ja avaldust selle nime soovi kohta ja ongi kõik. Kuid praktika näitas midagi muud.

Perekonnaseisuametis (kus nimevahetust peaks saama teostada) öeldi meile kohe, et Tarieli on sündinud vallaslapsena ja seega pole tõendatud tema seos oma isaga. Tema sünnitunnistusele on kirjutatud tema isa eesnimi – Tamazi, kuid mingi kummalise nõukaaegse “eetika” tõttu on perekonnanimeks kirjutatud Koppel (Tarieli ema endisest abielust pärinev nimi). Ning kuna tol ajal ei tunnistanud vabaabielusid ja vanematel pidi olema üks nimi, siis loodigi selline olematu isik nagu Tamazi Koppel. Rahvastikuregistris pole sellist inimest olemas. Küll aga on olemas Tamazi Liaprtia. Just seda ilusakõlalist perekonnanime me ihkamegi endale saada. Et säiliks Tarieli side oma gruusia (megreeli) juurtega. Et meil oleks ühine perekonnanimi ja olgem ausad – Lipartia kõlab palju-palju kaunimalt kui Osik või Koppel kokku.

Me tahame ühist nime ning kuna mina ei taha olla Koppel ja Tarieli ei taha olla Osik, siis on see meie ainus võimalus, sest nimeseadust lugedes tuleb välja, et mingit suvalist perekonnanime küll inimene võtta ei saa. Peab olema tõendatud side antud perekonnanimega. Meil oleks võimalus võtta Tarieli emapoolse suguvõsa nimesid – Padosepp, Samoson ja Zopp. Nende nimede osas on meil ka ühine arvamus – need ei lähe kohe mitte! Ja minu suguvõsa perekonnanimede valik – Lukk, Siim ja Peralaan, pole ka meie ideaalile lähedane. Seega jääb meil üle ainult võidelda Lipartia nime eest.

Praegu esitasime me taotluse (ühe tuttava juristi soovitusel, kes meid veidi aitab)regionaalministrile, kes selle üle vaatab ja koos komisjoniga otsustab. Ja kui vastus on ei, siis peame kohtusse avalduse esitama ning Tarieli ema peab tunnitajana kohale tulema. Lisaks sellele pole see üldse odav.

See nimeseadus ei meeldi mulle üldse, sest see on eestlasi diskrimineeriv. Näiteks võib venelane või mõnest muust rahvusest inimene endale ükskõik millise eesti nime võtta. Ehk siis riik “toodab” selle seaduse abil võltseestlasi.

Huuhh, kui kuri postitus tuli.

Comments closed

Väga ootamatu asjaolu meie jaoks seoses pulmadega on minu isa hoiak. Me muretsesime suurt pidu plaanides sellepärast, et kuidas isa seda kõike võtab. Eks ta ole selline toriseja ja vahel ka halvasti ütleja. Kuid tundub (ma igaks juhuks ei sõnu ära), et ta on meie üle hoopis uhke. Ja ootab kannatamatult, millal pulma saab. Muidu ma mõtlesin, et ta üldse ei hooli või ei taha tulla ja ollagi seal (sest meie kihlumisest ei teinud ta nagu väljagi). No eks näis. Igal juhul ütles ta meile, et me oleme Tarieliga väga mõnus kooslus : )

Comments closed

Kuni veebruari keskpaigani oli tegelikult kõik pulmadega seonduv väga kenasti sujunud. Olime elanud mõnusas pulmauimas ja eriti mitte millegi pärast ei muretsenud. Kuni hetkeni, mil helistasin enda Athenas toimuva näituse suhtes. Telefonile vastas meiega eelmisel suvel rääkinud noormehe asemel hoopis naine. Vahepeal oli Athena keskus uue personali saanud. Kuid meie ei teadnud sellest midagi.

Pilt puudu – midagi välguga seotut vist ; )

Selline tunne oli küll ; )

Õnneks olid kõik broneerinud siiski tehtud ja ka kehtivad nii ruumide osas pulmade, kui ka näituse jaoks. Kuid menüü ja muud hinnapakkumised tuli nüüd nende uute inimestega kõik uuesti läbi rääkida.

Pean tunnistama, et mina olin küll väga mures, kas kõik ikka toimib ja kas me üldse saame oma tähtsat üritust selles kohas korraldada. Siiski lahenes kõik meie jaoks hästi. Inimene, kes noormeeste asemel toimetas, arutas meiega kõik läbi – menüü jäi paika ja hind samuti. Ainult näituse ülespanekuks tuleb mul endal abilised leida. No pole hullu. Peaasi, et üldjoontes kõik kenasti lahenes.

Comments closed

Arvasin, et mida lähemale meie pulmakuupäev jõuab, seda rohkem hakkan kirjutama. Aga tundub, et läheb hoopis vastupidi. Tegemist on palju ja alati ei jõuagi emotsiooni kohe kirja panna. Eks ma püüan seda siis tagantjärgi teha.

Juuksuri ja kosmeetiku juures käia oli väga tore. Läksime Tarieliga kahekesi, et uurida, mis vahe on pruudimeigil ja pruudisoengul piduliku meigi ja piduliku soenguga (hinnad on erinevad). Salongis võtsid meid vastu kolm neiut, kes alguses olid suhteliselt igavleva ja ükskõikse olekuga. Kuid lahe oli vaadata, kuidas kõigi nende hoiak muutus, kui ma laususin maagilise sõna “pulmad”. Nad lõid justkui sisemiselt särama ja külvasid mind küsimustega üle – milline tuleb soeng, milline juuksekaunistus, milline meik. Ning kui kuulsid, et mu juukseid hakkab kaunistama väike kübar, siis noogutasid nad silmade särades pead, justkui nähes mind juba täies ilus.

Pilt puudu – pildil vist Kerli Kõiv kübaraga

Soeng peab olema pilkupüüdev ; )

Nad seletasid mulle kannatlikult et pruudimeik on sellepärast kallim, et see võtab kauem aega ja et seda tehakse hästi põhjalikult, et pruut ennast tähtsal päeval ikka väga hästi tunneks. Ka Tarielile lubati kerge meik teha ; )

Comments closed

Juba eelmisel aastal lugesin läbi Ülo Tedre raamatu “Eesti pulmad”. Päris huvitav materjal. Nii mõnigi pulmatraditsioon sai sealt seletuse. Kombed kanduvad põlvest põlve edasi, muutuvad ajas ja lõpuks ei teatagi enam miks nad sellised on, nagu nad on. Aga ikkagi peaks neist nagu kinni pidama.

Pilt puudu. Pildil raamat „Eesti pulmad“

Näiteks sain teada miks pulmarongis kõva müra tehakse. Vanasti lasti püssi ja kolistati kõige kättejuhtuvaga, nüüd lastakse autodest signaali. Arvasin, et see on pulmarongile tähelepanu tõmbamiseks (ja võibolla tänapäeval ongi), aga vanal ajal aeti nii kurje vaime eemale.

Ja mõrsja kandmine üle tema uue kodu läve on ka vanast ajast pärit. Enne kui pruut selle läveni jõudis oli ta võimalikult kinni kaetud, et kuri silm ära ei kaetaks ja muud halba talle külge ei hakkaks. Ning kui ta siis koos pulmalistega peiukodu juurde jõudis, viis kas peigmees või peiupoiss ta oma süles tuppa.

Peiukodus toimus veel üks naljakas rituaal (neid on tegelikult nii palju et ei jõua kõiki äragi märkida). “”Kui pruut peigmehe koju viidi, siis visati külimitu täis kaeru selga ja kutsuti sead juurde sööma. Kui sead söönud, siis öeldi, et nad söönud pruudi südame ära – sellest saanud hea naine.”” (ERA II 265, 411 (101) Pilistvere.) Võibolla on see komme kuidagi seotud riisiterade viskamisega pruutpaari pihta, mida Ameerika filmides tihti näha võib ; )

Aga näiteks selline tuntud komme pole üldsegi vana: “Praegu üldiselt tuttav komme – viina (või sööki) magusaks tehapruudi-peiu suuandmisega (soovi selleks antakse hõiskumisega “Kibe!” või “Mõru!”) – on hiline vene laen. Möödunud sajandist on selle kohta ainult mõned teated. Valdavaks sai see ilmselt alles käesoleval (raamatu ilmumisaasta on 1973) sajandil.”

Tänapäeva pulmades korraldatakse kõikvõimalikke mänge ja rahakogumist. Vanasti olid mängud selleks, et pruudi ja peiu suguvõsad omavahel paremini tuttavaks saaksid ja rahakogumine noorpaarile ühise elu alustamiseks. Eks mängudel on praegu sama idee, aga raha kogumise mõte on minu meelest oma aja ära elanud. Praegu tehakse ju pulma tulles nagunii korralik (enamasti rahaline kingitus) ja seetõttu on see minu arvates üleliigne ja pulmakülalisi ahistav komme.

Samas vanasti ei kogunud raha ja kingitusi mitte ainult noorpaar. Ka pruut ja peigmees pidid nii paremale, kui vasemale küll kindaid, sukki, siidrätte ja viinapudeleid jagama. See tähendas, et lisaks veimevakale pidi pruudil veel lisavarandust olema.

Ja lõpetuseks veel üks huvitav fakt. Vanasti mindi pulma võimalikult vanade ja mustade riietega, sest pulmas oli valdav ka varastamise komme. Kuna pulmad kestsid mitmeid päevi, siis oli väga hõlbus magavatelt inimestelt öösel riideid ja muid asju seljast ära varastada. Ja kui tahtsid oma asju tagasi saama, pidid neid raha eest lunastama. Ning kes ei tahtnud seda teha, see sai peksa – lohistati mööda maad või materdati niisama. Kombeks oli ka häbistamine. Nii et parem oli raha maksta ; )

Tore, et see viimane komme tänapäevani säilinud pole : )

Comments closed

Meil oli Tarieliga tore aastavahetus. Minu õde ja õe noormees käisid meil ka külas. Olime valmistanud suure koguse kartulisalatit ja ahjuliha, meil oli Rita küpsetatud seemnete ja jõhvikatega leiba ja mõnus kogus shampust. Uus aasta võis tulla.

9 paiku helistasid meile skype`i kaudu Tarieli Venemaal elavad vennad Zurik ja Amirani ning nende naised Natasha ja Olga. Sheljabinskis saabus uus aasta 3 tundi varem – võisime neile juba “head uut” soovida. Muidu olime ainult meie neid oma arvuti ekraanil näinud, aga nüüd leidsime ka meie oma veebikaamera üles ja saime ka neile nähtavaks. Väga lahe oli : ) Terve õhtu jooksul rääkisime vendadega 3 korda ja iga korraga olid nii nemad, kui ka meie, ikka rohkem shampust joonud. Nii et väga lõbusaks läks ja tundus, et me oleme sealsamas – nende suurel vene pere peol. Neil oli seal päris palju sugulasi koos ja üks eriti lõbus vennike, tahtis meiega klaase kokku lüüa. Ja pakkus meile kaamera kaudu isegi vorstijuppi ; )

Rääkisime nendega ka pulmajuttu. Tarieli ütles neile juba suvel, et ootame neid 2010 juulis Eestisse ja oma pulma. Eks neil ole see päris keeruline ja kulukas tulek, aga samas – Eestisse tahaksid nad nagunii tulla ja ehk saaks kaks asja ühendada. Peame plaani, kuidas neid aidata. Tarieli ja ta vennad ole 15 aastat kohtunud. Oleks ikka väga vaja nad siia saada.

Kui president kõnet pidas ja kõik inimesed väljas nagu maailma lõpu eel kesklinna poole tormasid, seisime meie Tarieliga aknal ja suudlesime. Ka raketisajust saime mõnusalt soojas toas osa. Haiku pikutas rahulikult meie vahel aknalaual ja ei kartnud üldse.

Uue aasta tervituseks jõime muidugi veel shampust. Ja kella poole 2 paiku läks Tarieli “korraks” koera juurde pikutama. Me olime alles kohustuslikku aastalõpu-filmi “Saatuse iroonia ehk hüva leili!” alguses, kui ma sain aru, et Tarieli magab juba sügavalt. Ta lasi endal rahumeeli prillid peast võtta – kui ta vähegi jaksab, siis ta tavaliselt võitleb selle vastu aktiivselt. Toimetasin ta tasakesi voodisse ja katsin kinni. Mõtlesin, et koristan veidi ja poen siis ka tema kaissu magama. Aga kuna mul veel und ei olnud, siis jäin filmi vaatama. Ja see imes mind täitsa endasse. “Saatuse iroonias” on minu meelest midagi, mis sobib ideaalselt vana-aasta öösse. Mingi igavikulisus, ajatus. Aeg igal juhul peatus ja ma istusin diivanil ning lahistasin nutta – süda suurt rahu ja õnne täis. Väljas oli jäänud vaikseks, tänavalaterna valguses sädeles langev lumi ja Tarieli magas.

Tarieli arvates ei ole see postitus just väga tihedalt meie pulmadega seotud. Aga kuulake seda laulu – see ju lausa nõretab armastusest ja igatsusest. Nuuks. Nii ilus… Järelikult on seotud!

Comments closed

Selle postituse kirjutas peigmees 🙂

Seoses pulmadega on kaks olulist numbrit. Ühte peab vähendama, teist suurendama. Vähendama peab minu kaalu ja suurendama rahakogust, mis on meil pulmadeks kõrvale pandud 🙂

Kaaluga edeneb päris hästi. Kahe kuuga olen alla võtnud 6 kilo. Kui algul oli plaanis alla võtta 10 kilo ehk jõuda 85 kilolt 75 kilo peale, siis nüüd olen otsustanud, et ma oma pulmapäeval ei kaalu rohkem kui 70 kg.

Rahakoguse kasvatamisega nii ladusalt ei lähe. Praegu on minu äriplaan selline, et iga nädal ostan ühe Viking Lotto pileti ja nii terve aasta pulmadeni. Seni olen võitnud 59 krooni. Seega pulmaeelarvest on veel puudu 99 941 krooni 🙂 Vist ei toimi see lotomäng päris nii, nagu ma lootsin. Kaalun ka teisi jumekaid variante: näiteks pangarööv või mõne rikka väliseestlasest sugulase ülesotsimise.

Comments closed

Tarieli emale ei saanud me oma suurt uudist üldse pidulikult teatada, sest ta sai ise meie pulmaplaanidest aru ; ) Kui me ütlesime talle, et hakkame tantsutrennis käima, oli tal asi kohe selge. Kaval nagu ta on.

Aga minu vanematele sai küll pidulikult teadet viimas käidud. 7. detsembril, päev enne minu sünnipäeva, sõitsime maale. Istusime niisama ja pidasime väikestviisi minu pidu ka. Ema-isa olid pimeda aja tõttu nukrad. Aga rääkisime ikkagi päris mõnusasti juttu. Tarieli andis mulle silmadega märku ja me hoidis mul käest kinni, kui ma ütlesin: “Meil on üks uudis ka!” Vaatasin ema silmadesse ja oli selline aja peatumise hetk, kui ütlesin: “Me abiellume!”

Ema ja isa muutusid kohe rõõmsaks. Ja ema haaras meid kaissu. Isa oli vaikne. Väga armas. Ja siis läks hakkas muidugi küsimusi sadama, et millal, siis pidu toimub ja milline kleit mul tuleb jne. Tutvustasime neile veidi ka ürituse korralduslikku poolt. Näiteks, et lilli palume mitte kinkida ja muud sellist.

Koju sõites oli meie mõlema meeleolu väga hea. Selline ärev pulmatunne tuli jälle südamesse.

Comments closed

Märkamatult on üks kuu mu blogis vahele jäänud. Tekkis kiiks, et iga kuu vähemalt üks postitus. Eriti veel nüüd, kui nii palju põnevat seoses pulmadega on toimumas. Olgu siis see kirjutis novembrikuusse kuuluv ; )

Me oleme nüüd 8 nädalat tantsinud. Igal pühapäeval oli meil tantsutund (õigemine poolteist tundi) ja peale seda püüdsime ikka nädala sees ka paar korda tantsida. Naljakas oli see, et alati peale tantsutrenni ootas meid Haikuga jalutamine. Ja sellepärast tantsisime tihti koerte jalutusplatsil. Me ise küll ei näinud, aga arvan, et oleks olnud päris lõbus vaatepilt – kaks kummikutes ja jopedes inimest võtavad elegantse tantsuhoiu ja hakkavad keset heinamaad keerutama.

Tantsimine on meile mõlemale kogu elu väga meeldinud. Ja kui me nüüd professionaalide juures harjutasime tekkis meil jälle (olime ka varem sellest rääkinud) hinge väike kahetsus, et me lapsena polnud saanud peotantsu õppida. Mina tantsisin alg-ja põhikooli ajal rahvatantsurühmas ja Tarieli käis balletitunnis. Aga tegelikult igatsesime mõlemad hoopis peotantsu tantsida. No pole hullu. Otsustasime, et oma lapse paneme kindlasti tantsutrenni (muidugi kui see talle endale meeldib).

Erinavaid tantse harjutades kogesime nii positiivseid, kui ka negatiivseid emotsioone. Hea oli see, et tantsimine meeldis meile mõlemale väga ja lausa eufooriline tunne (vähemalt mul), tekkis siis, kui mõni samm või liigutus hästi välja tuli. Aga veidi kehvem oli see, et olime millegipärast mõlemad kindlad olnud, et meil kohe kõik hästi läheb. Et me ei eksi ja üldse – kõik on väga lihtne. Kuid tegelikult osutus asi siiski keerulisemaks. Tantsuhoid kippus ära vajuma, liigutused ei olnud vahel rütmis ja sammud läksid segi. Samas ei juhtu jala peale astumist meil peaagu üldse. Algul arvasime, et trambime teineteise varbad villi ; ) Õpetajad aga näitasid meile ära lihtsa nõksu, kuidas teineteise jalgu vältida – tuleb seista veidi diagonaalis, mitte otse teineteise vastas.

Meie tantsuõpetajateks olid toredad noormees ja neiu. Väga rahulikud ja kenad inimesed. Trennis käis meil 13 paari ja saal oli piisavalt suur, et me kõik sinna ära mahuks. Tegelikult jäi ruumi ülegi. Viimane trenn toimus detsembrikuu alguses ja meie tantsusaal oli juba jõuluehtes – kuusk ja puha. Õpetajad olid meile juba eelmisel korral öelnud, et viimane trenn tuleb pikem (ligi 3 tundi) ja rohkem tantsuõhtu laadis. Ja et koos meiega tantsivad ka edasijõudnud. Õpetajad soovitasid meil ka veidi pidulikumalt riidesse panna, sest fotograaf pidi tulema meie pidulikku päeva jäädvustama. Kõik ilusti korraldatud. Kaetud oli isegi kohvilaud piparkookide ja glögiga : ) Mängisime õpetajate eestvedamisel veidi ka seltskondlikke mänge ja tegime partnerite vahetusi, aga eestlastele omaselt jäi kõik siiski üsna vaoshoituks. Aga tore oli sellest hoolimata.

Mina sain sellest päevast eriti hea õppetunni – pean õppima keskenduma, ükskõik, mis ümberringi toimub. Tantsisin teistsuguses keskkonnas hoopis kehvemini. Ei suutnud fotoka välgusähvatuste ja kogenenud tantsupaaride tõttu pea üldse keskenduda. Ja vaene Tarieli pidi minuga kurja vaeva nägema. Sest ma: vahtisin ringi, püüdsin fotograafile naeratada, unustasin pidevalt samme ära ja alustasin vale jalaga. Peale selle kõikus mu meeleolu eufoorilise rõõmu ja kurbuse vahel. Eks proovi siis sellise tüdrukuga tantsida. Aitäh, Musi, et Sa minuga ikka tantsid.

Lemmiktantsuks on meil kujunenud rumba. Mõnusa tšilli rütmiga ja avastamisrõõmu pakkuv. Selles mõttes, et kui kuulata, siis on paljud aeglased lood just rumba rütmiga. Ja muidugi tango!

Kevade poole – veebruaris algab siis uus tantsukursus edasijõudnutele. Me ootame juba pikisilmi : )

Comments closed